Ökomärk avab uksed

Üks võimalus tarbijale toodete keskkonnasõbralikkust tõestada on euroliidu ökomärgise nõuete täitmine.

Kuigi ökomärgise taotlemine on vabatahtlik, on järjest enam ettevõtteid hakanud seda tarbijate survel oma toodetele taotlema, sest näiteks kõrge keskkonnateadlikkusega Põhjamaades on juba praegu praktiliselt võimatu müüa pehmepaberi tooteid või pesuvahendeid, millel ökomärgis puudub. Neid lihtsalt ei ostaks keegi.

Ökomärgise üks peamisi eesmärke on tarbija abistamine valiku tegemisel samaotstarbeliste, ent eri keskkonnamõjuga toodete vahel.

Säästva Eesti Instituudi (SEI) programmijuht Harri Moora märgib, et ökomärgise taotlemise protsessis saab ettevõte enda jaoks välja töötada juhtnöörid keskkonnahoidlikuks tootearenduseks. "Ainus tõesti hästi toimiv keskkonnamärgis on energiamärgis," täpsustab Moora. Energiamärgis näitab, et toote valmistamiseks on kasutatud nn rohelist energiat.

Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna spetsialist Irma Pakkonen märgib, et lisaks kõigele muule on ökomärgis seotud ka tervikliku tootepoliitikaga (IPP), mille sisu on toote keskkonnamõju vähendamine. "Ökomärgis on usaldusväärne, kuna selle annab välja sõltumatu osapool. Märk teavitab tarbijat, et tootja hoolib keskkonnast," kinnitab Pakkonen. "Tootjale on ökomärk kasulik, sest see on toote erisuse märk, mis annab sellele turueelise."

Pakkonen lisab, et ökomärgise kriteeriume võidakse kasutada hankekonkursside tingimustes, samuti võib märgise omamine vähendada keskkonnamaksusid ja lõive.

Üks firma, kes ökomärgi saamise protsessi algatanud, on toiduainetööstuse kemikaale ja puhastusaineid tootev AS Estko. Ökomärgi taotlemise eeltöö tehti põhimõttel, et kui firma soovib tootmisse juurutada jaekaubanduses müüdavaid pesuvahendeid, oleks nende ökomärgiga varustamise eeltöö juba tehtud. Praegu on Estko tootevalikus kaheksa Põhjamaade luigemärgiga toodet.

Estko turundusjuht Elsa Lebbin märgib, et ökomärgiga toodete kasutamine on nõutav näiteks Rohelise Võtme ketti kuuluvates majutusasutustes. "Kui sellist ettevõtet kontrollitakse ja ilmneb, et seal kasutatakse ökomärgita pesuvahendeid, siis peavad nad dokumentide varal tõestama, et tegemist on normidele vastava vahendiga," selgitab Lebbin. "Kui tootel on luigemärk või Euroliidu lilleke peal, on kõik korras ja rohkem midagi ei nõuta."

Lebbini arvates on lillemärgi eeliseks, et selle juurutamise käigus minimeeritakse tootmises kasutatavate kemikaalide kogused sääraselt, et toode on võimalikult keskkonnasõbralik, ent säilitab samas efektiivsuse pesuainena.

Pilootprojekti juhi Viire Vissi sõnul tasub ettevõttel kõigepealt hinnata ökomärgise juurutamisega kaasnevat aja- ja rahakulu, mis. "Et asjaga tõsiselt tegeleda, tuleb ökomärgise kriteeriumeid tootearenduses arvesse võtta," lisab ta.

Elsa Lebbin märgib, et Estko pole veel otsustanud, kas tulla mõne tootega jaeturule. Kui seda tehakse, siis taotletakse sellele ka ökomärgist. "Paraku on praegu nii, et Eesti tarbija on pigem hinnatundlik kui keskkonnateadlik," tõdeb Lebbin. "Märgisest ei teata muud, et kui Euroliidu lilleke on tootel, siis on see analoogidest kallim. Keskkonnasõbralikul, ent kallimal asjal poleks müügiedu."

Euroopa Ühenduse ökomärgi Eestis rakendamise projekti koordineerib Säästva Eesti Instituut (SEI). Viimase projektijuht Viire Viss on seda meelt, et ettevõtted, kes ökomärki taotlesid või taotlema hakkavad, saavad hea ülevaate oma toote või teenuse keskkonnanäitajatest.

"Pilootprojektis osalenud AS Estko, AS Eskaro ja Hostel Soomaa on hakanud ökomärgise kriteeriumeoma tootearenduses kasutama ja nad on valmis ökomärgist taotlema," räägib Viire Viss. "Nende kriteeriumite teadvustamisest saavad firmad kindlasti ideid, kuidas toote või teenuse keskkonnanäitajaid parandada."

Ökomärgise saamise projekti esimene etapp koosneb peamiselt teavitus- ja koolitustööst. Teise etapi käigus vaatavad spetsialistid ettevõtted üle, sh kontrollitakse tootmise vastavust nõuetele ning koostatakse jätkutegevuste plaan.

Kogu kirjeldatud protsessi eesmärk on hinnata, kas ettevõte üldse saab ökomärgist taotleda ja kas tema toode või teenus kuulub tooterühma, millele on loodud ökomärgise kriteeriumid.

Edasi on ettevõttel juba endal võimalus valida, kas esitada KKMi info- ja tehnokeskusele kui pädevale asutusele taotlus ökomärgise saamise kohta või mitte. Kui firma seda teeb, siis korraldab edasist protsessi info- ja tehnokeskus.

Ökomärgise taotlemise protsessis on kaks osapoolt: ettevõte, kes ökomärgist taotleb (kogub ise andmeid oma toote kohta, hindab kriteeriumitele vastavust, kogub tõendusmaterjale, teeb vajadusel katseid jne) ning pädev asutus - KKMi info- ja tehnokeskus (ITK).

Kui taotluse vormid on täidetud, esitab ettevõte need pädevale asutusele, kes hindab vastavust kriteeriumidele, kontrollib, ja kui kõik on korras, sõlmib taotlejaga ökomärgise kasutuslepingu (standardlepingu). ITK peab ka Eesti ökomärgise registrit ja korraldab järelevalvet, et ökomärgist õigesti kasutataks.

Kui ettevõte on ökomärgise saanud, siis saadab ITK sellekohase info EÜ ökomärgise komisjonile, kes peab üleeuroopalist registrit.

Euroopa Ühenduse ökomärgise komisjon otseselt ökomärgise taotlusprotsessi ei puutu - komisjon koostab ja vaatab vaid üle tooterühmade kriteeriumid ja peab ökomärgise registrit.

Keskkonnaministeerium puutub märgise taotlemisse nii palju, et vastutab EÜ ökomärgise propageerimise ja edendamise eest Eestis, kuid taotlusprotsessis ministeerium otseselt ei osale.