Tahaks usaldada arste

Võiks arvata, et Eesti koolitusturul on kõige jämedam ots ärijuhtide teadmisi lihvivate firmade või siis vähemalt autojuhtimist õpetavate ettevõtete käes. Aga sel arvamusel on tegelikkusega vaid nii palju pistmist, et mõlemad alad on tõepoolest popid ja ka koolitus nõutud kaup. Aga vaat et suurimaks koolitajaks Eestis kipuvad hoopis… ravimifirmad! Kokku kulutavad need ettevõtted arstide koolitamisele ca 30 miljonit krooni aastas.

Äripäeva meelest peavad arstide koolituskulud katma haiglad või perearstide puhul haigekassa, mitte mingil juhul erafirma.

Küsimus on usalduses. Toimetuse meelest kahandab tõsiasi, et paljud arstid käivad end koolitamas ravimifirmade kulul, mitte ainult nende arstide endi, vaid tervikuna meie tervishoiusüsteemi usaldusväärsust. Igal juhul tekib küsimus, kas ravi, mille arstid haigetele on määranud, on ikka tõesti kõige tõhusam ja vajalikum just sellele konkreetsele patsiendile. Sest ravimifirmad ei pane miljoneid mängu aitähi eest. Neid ajendab selleks majanduslik huvi müüa võimalikult rohkem oma ravimeid.

Arsti konverentsireisi eest maksmine ei pruugi veel tähendada, et arst ka tingimata kirjutab patsiendile välja teatud ravimit, kuid selline kahtlus siiski tekib. Tõsi, seda peaks aitama vältida see, et arstid ei tohi retseptile kirjutada kindla ravimi nime, vaid nad peavad ära märkima toimeaine. Kuid apteegis küsitakse patsiendilt ikka, mis ravimit olete tarvitanud või millist arst on soovitanud.

Me ei taha minna absurdini ja keelata arstidel soovitamast inimesele kindlat ravimit. Aga ei tohi lasta tekkida ka kahtlusel, et arst võib oma soovituses lähtuda hoopis kindla ravimifirma huvidest, mitte aga sellest, mis inimesele on kõige parem.

Küsimus on valikutes. Kõik arstid ei võta ravifirmade pakkumisi vastu. Põhimõtteliselt. Et vältida selliste olukordade teket, kus neilt võidakse oodata mingil kujul vastuteenet. Nad järgivad antud vannet täht-tähelt, kõige tähtsam on patsient.

Osa arste võtavad meelehea rõõmuga vastu - sest ainult nii pääseb kollokviumile, kus saab töös nii vajalikku uut teavet. Ja on valmis ka vastuteeneks, sest lõpuks tohib ravimifirma müüa vaid selliseid ravimeid, mis on vastavate instantside poolt heaks kiidetud.

Kui süümepiinad tekivadki, saab osutada näiteks ajakirjanikele või riigiametnikele, kes on soojamaareisi eest valmis finantseerijale lahkel vastuteenet osutama. Ja eks saab sõrmega osutada lõpuks ka poliitikute poole - mida nood kõik erakonnale tehtud toetuse eest annetajale on lubanud-jaganud.

Ja küsimus on muidugi ka rahas - seda on alati vähem, kui me tahaksime või vajaksime. Arstidele on enda pidev koolitamine-täiendamine n-ö ameti juurde käiv kohustus, sest sellest võib sõltuda nende patsientide elu. Seda saab teha mitmel moel - ka näiteks erialaajakirjade kaudu. Aga arstide rahvusvahelistel konverentsidel, seminaridel jm sellistel üritustel osalemiseks saab raviasutus raha ette näha juba eelarvet koostades. Mis ikkagi on prioriteet - kas haiglate juhtidele või nõukogude liikmeile töö tulemustest sõltumatu, iga-aastaselt garanteeritud kopsakas lisatasu või arstide teadmised?

Seega taandub asi lõpuks ikkagi valikutele. Valik on ju tegelikult lihtne. Meelehea eest enesemüümine on ebaeetiline - toimetus ei usu, et selles keegi üldse kahtleks - ja ravimifirmadel tuleb keelata arstide "otsetoetamine" mis tahes viisil. Tulemuseks on usaldusväärsem tervishoiusüsteem.

Autor: ÄP