Uus Euroopa, vanad probleemid

Charles Wyplosz 26. september 2006, 00:00

Budapesti mässud - rahva reaktsioon peaminister Ferenc Gyurcs?ny ülestunnistusele videolindil, et tema valitsus on juba kauem kui aasta aega riigi finantsolukorra kohta valetanud - on viimane märk sellest, et asjad lähevad Ida-Euroopas vales suunas.

Eelmise aasta juunis heitsid slovakid üle parda valitsuse, mis tõi riigi välja rahvusvahelisest isolatsioonist ja majanduslangusest, milles Slovakkia oli Vladimir Meciari autokraatliku korra ajal vaevelnud. Peaminister Mikulas Dzurinda, kelle reformid tõid kasvu ja majandusliku stabiilsuse, asendati vasakpoolse populisti Robert Ficoga, kes sõlmis liidu Meciari ja neofašistliku erakonnaga.

Samal kuul valisid ungarlased taas ametisse Gyurcsany, kes oli väidetavalt küll reformimeelne, kuid vastutas ka hiiglasliku riigivõla kuhjumise eest. Varasematest plaanidest minna kiiresti eurole üle on Ungari nüüd loobunud ja uueks sihiks on seatud 2011. või 2012. aasta. Ja isegi see võib neil üle jõu käia. Samal ajal nurisevad finantsturud riigi eelarvepuudujäägi üle ja räägivad tõsisest kriisist.

Tšehhidel seevastu õnnestus valida patiseisus parlament. Peaminister Mirek Topolanek küll pooldab vajalikke reforme, aga tal pole parlamendis enamust ning nii on ta teinud ettepaneku korraldada 2007. aastal uued üldvalimised. Kuna tšehhid ei suutnud takistada valimisaasta eelarve paisumist, olid ka nemad sunnitud loobuma eesmärgist liituda euroga 2010. aastal.

Või võtame Poola, kus Kaczynski kaksikud, kelle käes on presidendi ja peaministri kohad, on astunud liitu populistlike, ksenofoobsete ja juudivaenulike parteidega. Üks nende põhitegevusi on keskpanga ja selle presidendi, Poola majandusreformide isa Leszek Balcerowiczi ründamine süüdistustega, mis meenutavad Stalini aegu.

Niipalju siis piirkonna "suurest nelikust". Kuid halbu uudiseid tuleb ka väiksematest riikidest, sealhulgas Baltimaadest. Vaatepilt on ühtlaselt masendav kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. Kui korraga nii palju asju valesti läheb, siis tekib soov otsida ühisnimetajat. Üks tihti välja toodud põhjus on reformiväsimus. Vaid 15 aasta jooksul on need maad liikunud plaanimajanduse juurest turumajandusse ja saavutanud muljetavaldava SKP kasvu.

Aga kiired muutused teevad rahutuks ja mitte igaüks ei ela nüüd paremini kui enne. Vana kommunistliku korra poolt pakutud halli, kuid etteaimatava tuleviku asemel on normiks saanud ebakindlus.

Täna igatsevad paljud tagasi seda vähemmaterialistlikuna näivat aega. Sotsialistide poolt reformitud kommunistlikud parteid meeldivad üllatavalt paljudele valijatele. Mõnes riigis, nagu Slovakkias ja Poolas, pakuvad alternatiivi jälle paremäärmuslikud rahvuslikud erakonnad, mis kõnelevad traditsioonilistest väärtustest ja tuttavatest vaenlasekujudest.

Reformiväsimus eeldab, et Kesk- ja Ida-Euroopa vajab hingetõmbepausi. Teine seletus toimuvale on arvamus, et postkommunistlikud reformid dikteeriti suures osas väljastpoolt, eeldusena ELiga liitumiseks. Nüüd, kus riigid on ELis ja Euroopa abirahad voolavad, tunnevad juhid ennast piisavalt kindlalt, et lasta majanduspoliitikal allamäge minna.

Nii on eelarvepuudujäägid saanud reegliks. Maades, kus need on suurimad - nagu Tšehhis ja Ungaris - on need muutunud euro kasutuselevõtust olulisemaks. Vaid Sloveenia suudab minna eurole üle 2007. aastal, ka Eesti ja Leedu taotlused lükati tagasi. Mõlemas Ida-Euroopa tagasikäigu seletuses on omajagu tõtt. Aga mis võiks olla see nähtus, mida need seletused peavad analüüsima? Piirkonnas pole toimunud üldist kallet ei vasakule ega paremale, ühes riigis kirutud reformid viivad teisi edasi.

ELi uutel liikmetel on siiski ühiseid jooni. Olulisim on see, et nad kõik said nõukogude ajast päranduseks liiga suured ja ebeefektiivsed avalikud sektorid, mida on raske kärpida ja professionaalseks muuta.

Erasektor ehitati täiesti ümber, kuid see ei suuda konkurentsis püsida, kui rahalisi nõudmisi ei vähendada. Pingete lahendamine on seni edasi lükatud, mis on ka viinud suurte eelarvepuudujääkideni.

Kuid ELi uutel liikmetel pole turvavõrku, kuhu kukkuda. Nad võivad maha parseldada suure raha, mille nad toetusfondide kaudu saavad. Kui nad loobuvad makromajanduslikust distsipliinist, nagu Ungari ja ilmselt ka Tšehhi teevad, siis peavad nad üksi tagajärgedega võitlema, sest ülejäänud EL kehitaks vaid õlgu. Et nad on väljaspool eurotsooni, kukuks nende valuuta väärtus, mis annaks hoobi ostujõule ja elatustasemele.

Õnneks kohanevad majandused muutustega kiiremini kui poliitika. Majanduskasv on piirkonnas olnud tugev. Ja kuigi see võinuks olla tugevam, võivad vaid ülisuured vead katkestada elatustaseme tõusu. Lääne-Euroopa tegi 1950.-1960. aastatel läbi samasuguse majandusarengu etapi, nüüd on Kesk- ja Ida-Euroopa kord. Kahjuks ei õpi riigid kunagi teiste vigadest.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 16:17
    Otsi:

    Ava täpsem otsing