Lihtsalt lebola

Eestil on laias laastus tegelikult kaks põhiprobleemi - inimressursi nappus ning ajale jalgu jäänud infrastruktuur. Esimene neist on lahendamatu, vähemalt seni, kuni majandus jätkab samas tempos kasvamist, sest firmade suutlikkusel efektiivsemalt tegutseda tuleb ükskord piir.

Halb infrastruktuur aga pidurdab tööjõu mobiilset liikumist riigi sees. Piltlikult öeldes, kui me sõidame Toyotade või mersudega, siis meie teed on ehitatud endiselt sapakate ning Moskvitšide võimekust silmas pidades.

Samuti on riik maha maganud arengud, mis kaasnevad mööda maismaad liikuvate kaubavoogude järsu kasvuga ja seda just Põhja-Lõuna suunal, Ida-Lääne suunal ei tahaks enam üldse sõna võttagi.

Mul on küsimus ametnikele ja teistele asjapulkadele - millal läheb sisuliseks tööks? Kardan, et sellist aega ei tule, sest ollakse haiged - vaeveldakse õpitud abituse sündroomi käes, mis teadagi on ravimatu. Tõbi haarab üha suuremaid rahvahulki. Põhimotiiviks, miks paljud uued tudengid haldusjuhtimist (loe haldussuutmatust) õppima lähevad, on leida tulevikus "töö", kus midagi tegema ei pea. "Lebola", nagu öeldakse.

Vaadake, kui agaralt tegutsevad poliitikud siis, kui käib tants piruka jagamise ümber (loe: presidendivalimised).

Kui erakonnad ja poliitikud tegeleksid ka riigi probleemide lahendamisel sama agaralt, kui "konsulteeriti" üksteisega presidendivalimiste teemal, oleks vabariigil hoopis teine nägu.

Kes teab, võib-olla käituksime ise kõik samamoodi, kui pirukas silme ees. Mine võta kinni.