Julge Märdi rind on rasvane

Esmapilgul ei erine kinnisvaraärimees Märt Vooglaid ühest juhuslikult valitud tublist Eesti mehest. Telefonikõnele vastab ta kergelt tüdinud toonil.

"Kas te tahate siis Hispaaniasse tulla?" küsib mees elavnedes, kuuldes ettepanekut intervjuuks kokku saada. Kohtumine jääb siiski ära, kuna Vooglaid veedab esimese poole nädalast Hispaanias ning teise poole Venemaal, sattudes Eestisse sisuliselt vaid lennukit vahetama.

Motoga "julge hundi rind on rasvane" kasvanud Vooglaid tekitab paljudes kadedust, olles saavutanud oma äris enneolematu rentaabluse - tema firma Manutendi käive koos tütardega oli mullu 586 miljonit, kasum seejuures 227 miljonit krooni. Dividendidena võttis ta eelmise aasta eest välja 75 miljonit krooni.

Kui juba midagi teha, siis suurelt, on Vooglaiu stiil. Seda teavad ka sõbrad ja äripartnerid.

"Teda iseloomustab ikka kõige suurem paat ja kõige suurem maja. Inimene võib end ära kustutada väga väikeste asjadega, ent Märt mõtleb suurelt ja teeb suurelt," iseloomustab endist äripartnerit, praegust sõpra ning tennisekaaslast Urmas Sõõrumaa.

Tallinna Sadama nõukogus Vooglaiuga kokku puutunud Riigikogu liige Indrek Raudne aga arvab, et mehel on vaja kõrvale kedagi konservatiivset, kes teda väheke tagasi tõmbab. Muidu kipub ta liiga suuri riske võtma.

"Teate, kirjutage faktidest, mingisugust ilulugu ma küll ei taha, et kus ma olen või mis ma teen. Kirjutage sellest, et ma teen tööd," ütleb Vooglaid.

Tõesti, press on temast kirjutanud valdavalt negatiivses toonis, ehkki just tema äridest tavaliselt räägitaksegi. Kroonika esikaanelt eputamast Vooglaidu ei leia. Meedia on kajastanud näiteks Vooglaiu ja Sõõrumaa soovi osta ja lammutada Tallinna linnahall, läbikukkumisest Tallinna Sadama nõukogu esimeheks pürgimisel ja ebaõnnestunud laenupoliitikast aastal 1995, mil ta Kalevit juhtis ning välja antud raha jäigi Venemaalt tagasi saamata. Lisaks õnnetu lugu Saaremaa kalatehase pankrotiga.

Ettevõtliku poisina paistis õpetaja peres kasvanud Märt silma juba päris noorena. Kuue-aastaselt kooli läinud ja suure kasvu tõttu hüüdnimeks Kaku teeninud Märt uhkustas kümnendas klassis sellega, et pole juba ammu enam vanematelt taskuraha küsinud - raha tuli defitsiitsete välismaa hilpudega äritsemisest, juba siis tegi ta kaupa ka Leningradis.

"Märt oli juba keskkooli ajal ettevõtlik ja kuulus klassi aktiivsemate hulka," pajatab klassijuhataja Taimi Aru. "Näiteks tegi ta kooli fotolabori, võttis osa erinevatest klubidest ning lõi kaasa näitemängudes. Tal oli alati oma kindel arvamus ning üldjuhul viis ta ettevõetud asjad ka lõpuni," lisab praegune Kuressaare gümnaasiumi õpetaja.

Suurelt ette võtmine ja pika meele puudumine sundis Vooglaidu aga haridusteed katkestama - kolmandal kursusel jättis ta majandusõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli ja siirdus otse ärisse. Lahkudes lubas ta kursusekaaslastele, et nad veel kuulevad temast.

Hetkel on pere küll Tallinnas, aga arvan, et umbes pool aega oleme siin ja pool aega Hispaanias.

(Pikk naer.) Ma ütleks niimoodi, et see on tavaline maja, elukoht. Kellel on suvila Otepääl, kellel Pärnus või kellel Hispaanias. Ei ole midagi kummalist selles, et keegi on Eestist väljapoole läinud. Me oleme ise ju nende vabade piiride eest hääletanud.

Mina küll vaenlasi ei tea. Sõpru ma ei tahaks niimoodi üles lugeda.

Neid kolme ma usaldan küll, usaldan ka Kruudat ja Annust.

Ei, siin pole mitte mingit šanssi. Ma tahan olla avalikkuse tähelepanust eemal. Tahan elada täiesti tavalise inimese elu.

Elavad oma elu, enamik kõik Saaremaal.

Mis kaugele? Kaugele jõudmine ei ole see, kui sul on suur raha kontole tekkinud. Eks inimestel on erinevad ambitsioonid. Ma arvan, et päris paljud inimesed on jõudnud kaugele, aga paljud ei soovi Saaremaalt ära minna.

Puutusin temaga esmakordselt kokku 90ndate alguses, kui ta oli kommivabriku laia näoga direktor. Sattusime Hispaaniasse minnes ühe lennuki peale.

Märt elas Hispaanias suures ja kallis hotellis, aga ma kutsusin ta enda apartementi. Nädal hiljem oli ta Hispaanias ka ise endale korteri ostnud. Teised inimesed käisid ikka kümneid kordi Hispaania vahet ja mõtlesid. Vooglaid aga ostis kohe ära, niimoodi spontaanselt.

Nii inimese kui ka sõbrana on Märdi seltskonnas alati huvitav olla. Ta ei ole suu peale kukkunud.

Märdi tugevaim külg on julgus lahendusi välja pakkuda, võime asju globaalselt võtta.

Samuti on tal oskus ärimehena numbreid lugeda. Ma arvan, et ta on edasi arenenud ja õppinud. Saaremaa kalatööstusega toimunu oli talle küll valus õppetund.

Eesti ühiskonnas on palju näiteid, kus suure kapitali omamine ei tähenda just automaatselt ka harituse, väärikuse või headuse olemasolu. Märdi puhul saan ainult vastupidist väita, sest ta on arukas inimene ja kuigi tal pole alati äris hästi läinud, on ta osanud halbadest aegadest kenasti välja tulla ja kindlasti on see tunnustust väärt.

Meie ühisele pojale Georgile on ta, hoolimata meie kooselu katkemisest seitse aastat tagasi, alati olemas olnud.

Usun, et tema alluvuses võiks päris raske olla tööd teha. Ta on küllalt vastuoluline, aga seda tasakaalustab hea huumorimeel ja oskus ka enda üle aeg-ajalt nalja visata. Usun, et kui ta suudab oma edevust pisut ohjata ja enam nii pikki tüütuid kõnesid koosviibimistel ei pea, siis on ta üks mõnus ja muhe inimene!

Märti mäletan ma väga hästi. Veel sel suvelgi korraldas ta Muhumaal Kalevi kommivabrikule kuuluvas suvemajas klassikokkutuleku, kuna keskkooli lõpetamisest möödus 20 aastat.

Autojuhtide ja kaubandustöötajate klassis käinud Märt Vooglaiule meeldis asju teistega arutada, mitte omaette nohiseda. Tal oli ka alati iga asja kohta oma arvamus olemas.

Vahepeal oli Märt natuke laisk ka, aga lõppeks ajas ta asjad ikka joonde, nupp tal nokkis.