Rahva arm

Värskemaid Eesti demograafilisi andmeid uurides ja jämeda loogika järgi, et vanusega tuleb inimesele tarkust juurde, võiks see keskmine kodanik olla kusagil 35-39aastaste hulgas. Taolised mõtted kooliaasta esimesel kuul võivad õppimise motivatsiooni pärssidagi, aga tegelikkuses on see mõttejupp tarkuseterade nokkimise asemel seotud hoopiski demokraatiaga, sest september on lisaks kõigele presidendivalimiskuu. Nimelt peaks ju rahva esindaja võrdsuse nimel olema võimalikult keskmise kodaniku sarnane. Meil need asjad nii ei kulge, sest otsustamisõigus on väheste poliitikute käes pantvangis.

Vabaduse piiramise ja rahvale meeldimisega seoses võib midagi õppida ühest Saksamaal sada aastat tagasi aset leidnud juhtumist. Kingsepp nimega Wilhelm Voigt oli juba mõnda aega hankinud endale mitmesuguseid osi ja nööbikesi Preisi ohvitseri mundrist. Ühel heal päeval sobitas ta need endale selga ning sättis sammud Köpenicki linna külje all asuvasse sõjaväeosasse. Teel kohtas valekapten nelja grenaderi ja ühte seersanti. Sõjaväes kehtib lihtne ühe käe näppude matemaatika, mis on piisav pagunitelt tärnide kokkulugemiseks. Pokkeri terminoloogiat kasutades oli isand Voigtil parem käsi ja selle najal määras ta viis sõjaväelast endale järgnema.

Sel moel ühe lihtsa käsuga mitmekordistanud oma ettevõtmiseks nii mees- kui ka tulejõudu sättis Wilhelm Voigt sammud linnavalitsuse suunas. Heitnud hetkeks uuriva pilgu majajuhile, sammus militaarrakuke otsejoones linnasekretäri Rosenkrantzi kabinetti, kus pärast lühikest sõnavahetust suruti viimase käed selja taha ja pandi raudu. Mõne minuti pärast klõpsasid rauad linnapea Langerhansi ja linnavarade eest vastutanud bürgermeister Wiltbergi randmetel. Ehmunud linnaametnike rahustamiseks luges libakapten ette süüdistuse seoses kahtlustega linnavara varguses. Enne lahkumist palus Voigt kassast endale peo peale lugeda 4000 marka ja 70 penni - need kulusid konfiskeerimisele. Külastuse mälestuseks ja Preisi täpsuse ülistuseks jäi Köpenicki raadi kassasse libakapteni allkirjaga sularaha vastuvõtmist kinnitav tšekk.

Raehoone ees allutas mees riigivõimu käsutusse kaks hobuvankrit, kuhu paigutati arreteeritud koos paari valvuriga. Voorimehed said seejärel suunised Berliini sõita, kus sõdurid pidid arreteeritud ülekuulamiseks edasi andma kindral Moltkele. Ülejäänud mundrimehed rivistati rae ette valvet pidama. Päevatöö lõpuks jättis kapten Voigt sündmuspaigaga hüvasti, sättis sammud raudteejaama, kus ta vahetas riided, ning lahkus linnast.

Lugu lõppes üheksa päeva hiljem Voigti vahistamisega. Seekord pidi ta ise kuulama mundrimeest, kes luges talle ette süüdistuse võltsimises, valeisiku ja ohvitserina esinemises ning vabaduse röövimises. Kuid Voigti õnneks hindas kodanike enamus olukorda teisiti. Rahva hulgas oli temast saanud kangelase renomeega Köpenicki Kapten. Ja mõnikord võetakse rahva häält kuulda ning keiser Wilhelm II andis Wilhelm Voigtile armu (väidetavalt ise peenikest naeru pidades). Praegu leiab pronksist kuju sildiga "Hauptmann von Köpenick" kuulsa raekoja trepiveerelt, kus ta meenutab igale raekülalisele lugu sellest, kui lihtne võib teinekord olla rahva armastuse võitmine.

Autor: Kristjan Port