Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Siiralt teie
70ndatest saadik tegutseva artisti kohta on LR üliaktiivne - viies plaat kümne aasta jooksul. Ükski neist pole küündinud 80ndate tasemele, mil mees oli Jacksoni ja Prince'i järel must artist nr 3. Küll on tollest ajast säilinud surematud laulud ja lojaalne fännklubi.
"Coming Home" on liig kaua oodatud rõõmus uudis just neile. Pärast raskeid 90ndate albumeid ja järgnenud üritusi eurodiskol on r'n'b parim, mis juhtuda sai.
Uue generatsiooni tippautorid on LRi sujuvalt tänapäeva importinud ja vaid katsetus latiinorütmidega on pisut piinlik. Isegi Wyclef Jeani abi jääb hea maitse piiridesse (see pole vanameistril endalgi alati õnnestunud), "Stand Down" kui kummardus Bob Marleyle läheb arvesse sõbraliku huumorina.
LR pole end liiga tõsiselt võtnud ja suurt kunsti ei paku. On hästi hoitud hääl, viisakad laulud ja hästi doseeritud rütm, mis kogu plaati kenasti koos hoiab. Kerge meelelahutus, mis ta valitud eriala ju ongi. Karjääri parimal kaanepildil paistab mees, kes on endaga väga kodus.