Välisinvesteeringud polegi alati oodatud

Välismaised otseinvesteeringud (VOI) on maailmas viimase kahe kümnendiga kiiresti tõusnud 80ndate alguse 40 miljardilt dollarilt eelmise aasta 900 miljardi dollarini. VOI kumulatiivne reserv on jõudnud 10 triljoni dollarini - kõige tähtsam kaupade ja teenuste välisturgudele viimise mehhanism. Võrdlusena: maailma ekspordimaht on 11 triljonit dollarit. Küsimus on aga selles, kas head ajad hakkavad lõppema.

VOI võib anda palju eeliseid, kuid sel võivad olla ka oma puudused. 70ndatel, kui riigiülesed korporatsioonid tegid investeeringuid, mis avalikkuse tähelepanu köitsid, uskusid paljud valitsused, et VOI puudused kaaluvad üles nende eelised.

Pendel hakkas teises suunas liikuma 80ndatel - arenenud riikides. VOI, milles kunagi nähti probleemi, muutus majanduskasvu ja arengu lahenduseks.

ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi teatel oli 93% 2156 muudatusest, mis leidsid aset aastatel 1991-2004, suunatud külalislahkema keskkonna loomisele VOI jaoks. Praegu eksisteerib aga reaalne oht, et pendel hakkab tagasi liikuma, liberaliseerimisprotsess pöördub.

Arenenud riikides ja järjest enam ka tärkavatel turgudel võtab VOI sageli piiriüleste liitumiste ja ülevõtmiste vormi. Üha sagedamini esineb sellistele liitumistele ja ülevõtmistele vastuseisu, kuna need hõlmavad kodumaiseid ettevõtteid, mida poliitikud peavad "rahvuslikeks esindusfirmadeks" või olulisteks riiklikule julgeolekule, majandusarengule või kultuuriidentiteedile.

Erakapitali osalus liitumistes ja ülevõtmistes põhjustab vaidlusi, kuna selliseid tehinguid peetakse tavaliselt spekulatiivseteks.

"Majandusliku patriotismi", julgeoleku jm kaalutlustel süstematiseeritakse vastupanu liitumistele ja ülevõtmistele järjest rohkem. Nt püüdis USA senatikomisjon hiljuti blokeerida planeeritud lennuliinide välismaise ülevõtmise reeglite liberaliseerimist, samas kui Euroopa kehtestas suuremate piirangutega ülevõtmisseadused. See reageering on põimunud kaitsva reaktsiooniga riigiüleste korporatsioonide kasvava rolli suhtes tärkavatel turgudel.

Riigiülesed korporatsioonid ja nende koduriigid peavad uute jõudude mõjuga kohanema. See pole uustulnukatele lihtne: võrrelge nt reageeringut Prantsuse Alcateli ja Ameerika Lucenti liitumisele ning Hiina riikliku naftakorporatsiooni poolt Chevronile või Mittali poolt Arcelorile tehtud pakkumistele.

Teine kaitsereageeringu tüüp tekib, kui teenuste väljaviimine kiireneb: suur osa sellest leiab aset VOI kaudu. Kasvav rahutus VOI pärast on siiani piirdunud peamiselt arenenud riikidega. Ometi on märke, et see levib tärkavatele turgudele. Ulatuslike projektide puhul küsivad mõned külalisriigid lepingute kohta, mis määratlevad nende suhted riigiüleste korporatsioonidega. Ja valitsused vaatavad selliseid lepinguid üle, kuna nad usuvad (õigustatult või mitte), et on tehinguga pügada saanud. 219 teadaolevast rahvusvahelisest vahekohtujuhtumist investeerimisprojektide kohta on 2/3 algatatud viimase kolme aasta jooksul.

"Kahekümne esimese sajandi riigistamise" idee, mida tutvustas Peruu presidendikandidaat Ollanta Humala, peegeldab selles osas Prantsuse peaministri Dominique de Villepini "majanduslikku patriotismi".

Kahtlusi VOI nagu kõige välismaise suhtes leiab igas riigis ja poliitikud viivad need omakorda protektsionismini. Oleks siiski irooniline, kui arenenud riigid, mis juhtisid VOI liberaliseerimislainet kahe viimase kümnendi jooksul, juhiksid nüüd vastulöögi andmist.