Ei põlevkiviga äritsemisele

Põlevkivi on Eestile erakordne õnn. See on meie iseseisvuse tugev strateegiline alus, sest maailmas on vähe riike, kes suudavad end elektrienergiaga ise varustada.

Pole kellelegi uudiseks, et inimkonna energiaga varustamine läheb järjest pingelisemaks. Selle kõige tuntavam märk on kütusehindade kiire kallinemine. Ühtlasi on selle tagajärjeks suurenev huvi põlevkivi vastu. Sellest on saanud ahvatlev äriobjekt. Näiteks võimalus põlevkiviõli välismaale müüa tõstis selle hinna ka kodus nii kõrgele, et valitsus oli sunnitud seda sotsiaalabiga leevendama. Pealegi on põlevkivienergeetika meie suurim saastaja, suurim põhjavee rikkuja, suurim maastiku hävitaja.

Talupojatarkus ütleb, et kaevandada tuleb nii palju, kui tarvis, ja nii vähe, kui võimalik. Eesti Looduskaitse Selts väidab, et põlevkivi kaevandamise lubasid ei tohi välja anda muudel eesmärkidel kui avalik huvi, st mitte mingil tingimusel ettevõtetele kasumitootmise eesmärgil. Tuleb olla kõige vastu, mis ergutab põlevkivi kaevandamist suurendama. Ei ole avalikku huvi, on vaid kasumit tahtvate firmade huvi ammutada põlevkivi, et toota rohkem elektrit, õli või keemiakaupu, et neid kuhugi eksportida.

Mingem edasi põhimõttel - ei mingit äritsemist põlevkiviga, ei mingeid oma- ega välismaiseid firmasid põlevkivi kallale! Iga gramm jäägu riigi kontrolli alla ja kokkuhoidlikuks kasutamiseks elektri ja kütteõli tootmiseks ainult Eesti inimeste vajadusteks.

Eesti Looduskaitse Selts toetab oma seisukoha vägagi moraalsele põhimõttele - ei riik ega ärimees ole põlevkivivarusid tekitanud. Selle on Jumal Eesti rahvale andnud, et me siin põhjamaal inimese moodi pikalt elada saaks. Ei riigil ega ärimehel pole moraalset õigust põlevkivi tavaliseks turukaubaks teha.

Valitsus näitabki mõningast vastutustunnet. Ta võttis aja maha ja peatas kaevelubade menetlemise, kuni valmib põlevkivi kasutamise kava. Selle kava tegemine käib kõigi asjasthuvitatud poolte osavõtul.

On üks konflikt, mis vajab lahendamist. Kehtiv seadustik käsitleb põlevkivi nagu turukaupa, st meie avaturumajanduslikud seadused ei anna riigile võimalust loa andmisest keelduda, kui teatud tingimustekogum on täidetud.

Lahendus on põlevkivile ja sellega tehtavatele toimingutele eristaatuse kehtestamine. Ta peab jääma riigi monopoli alla. Selleks tuleb saavutada nõusolek Euroopa Liidult ja muuta Eesti seadusi. Kui poliitikud ja riigiametnikud ütlevad, et see on võimatu, ei räägi nad tõtt. See võib olla raske ja meelekindlust nõudev, kuid mitte võimatu.

Mida teha firmadega, mis on kehtivate seaduste alusel kaevandamisload saanud ja nendega, mille load on menetluses? Nende puhul tuleb tunnistada, et riik on eksinud, ja nende kulutused tuleb heastada. Just nii, nagu raudtee mahamüümine oli suur eksitus ning nüüd ostab riik selle tagasi. Vigade parandamine läheb alati midagi maksma. Ja tulebki maksta, sest vea jätkamine on liiga kallis.

Ei ole hilja päästa põlevkivi vabaturuanarhia käest ja Eestit Nauru saatusest. Kui valitsus ei tegutse nüüd otsustavalt, on olukord küps põlevkivisõja vallapääsemiseks. See on sõda Eesti looduse kui inimese eluruumi pärast, see on fosforiidisõja jätk.

Autor: Juhan Telgmaa