Kalakasvatus on näinud paremat aega

Selline langus on vastuolus ülemaailmse tendentsiga, sest kalakasvatus ehk akvakultuur kuulub paljudes maades kasvavate majandusharude hulka.

Kalakasvatus on tootmisharuna põllumajanduse moodi - kulutusi tuleb teha pidevalt, tulu tuleb kõige varem kahe-kolme aasta pärast. See ei meelitanud ligi investeerijaid, nõukogudeaegsed seadmed ja tehnoloogia olid aga vananenud. Kui kasutada Läänest ostetud kalasööta, ei tule kalakasvatamine meil palju odavam kui näiteks Soomes. Kasvatatud kala hinna erinevus Eesti ja Euroopa turgudel on seega palju väiksem kui vahendajatele head tulu andval looduslike vete kalal - kohal või ahvenal. Kasvatatud kala eksport pole ka nii lihtne kui kalakonservide puhul - värske kala ei saa seista päevi kusagil laos või piiril.

Euroopa turgudel valitseb kasvatatud kala osas terav konkurents - ka Eestis müüakse palju Soomes ja Norras kasvatatud vikerforelli. Soome 16 000 tonni suurune vikerforelli aastatoodang on meie omaga võrreldes hiiglaslik. Siseturu ostujõud osutus aga väikeseks - tarbija eelistab karpkalale ja vikerforellile odavat mere- või järvekala, näiteks räime ja latikat. Eesti kalandus- ja maaelupoliitika ei ole käsitlenud kalakasvatust põllumajandusliku tootmisena ega ole soosinud ja toetanud kalakasvatuse arengut.

Kalakasvatajad on pidevalt otsinud uusi lahendusi oma tegevuse laiendamiseks ja tasuvamaks muutmiseks. Katsetatakse uute kaladega (tuurad, arktika paalia, angerjas jt) ja vähikasvatusega. Vähi järele on Põhjamaades suur nõudmine ja hinnad kõrged.

Inimtegevuse tulemusel (ülepüük, reostus, koelmute häving jne) on vähenenud paljude kalaliikide, eriti lõhilaste varud meie vetes. Nende arvukuse tõstmiseks on vaja asustada veekogudesse kalakasvandustes kasvatatud noorkalu. Kalavarude suurendamisest ja mitmekesistamisest peaksid huvitatud olema nii riik, kohalikud omavalitsused, kalurid, kalasportlased kui ka veekogude omanikud. Aastatel 1997-1999 on Eesti vetesse lastud üle 370 000 noore lõhe. Osa neist on pöördunud tagasi jõgedesse, olles kasvanud 5-10 kg raskuseks.

Suur huvi kalapoegade, sh ilukalade ostmise vastu on aia- ja talutiikide omanikel, mis avab kalakasvatajatele uued perspektiivid. Uus arenev kalakasvatusharu on kalaturism - õngitsemistuusikute müük tiikidele, mis on asustatud kasvatatud kalaga ja kus kala kindlasti näkkab.

Kalakasvatuse õpetamine ja teadusuuringud toimuvad maaülikooli loomakasvatusinstituudi kalakasvatuse osakonnas. Selle asutuse põhitöö on Eesti oludele sobiva karpkalakasvatuse tehnoloogia väljatöötamine.

Praegu Eestis tegutsevate kalakasvatuste seas on kõige suurem arv kalaliike Härjanurme kasvanduses, kus kasvatatakse karpkala, vikerforelli, merisiiga, peledit, koha ja vähki.

Tähtsaimad forellitootjad on ASile Viru Salmo kuuluvate ettevõtete kett ning AS Saare Kalakasvatus. Karpkalakasvatusi, mis võivad tegelda ka sisevete kalade taastootmisega, on kolm. Olulisemad neist OÜ Ilmatsalu Kala ja Haaslaval paiknev Riina Kalda kalamajand Carpio. Neist esimene rajati 1970ndail karpkalakasvatuse uuringute baasiks. Ilmatsalu kasvanduses on 125 hektarit tiike, kusjuures ettevõte on tänini karpkalatõugude säilitamise, tõumaterjali levitamise ja aretustöö baas, mis varustab asustuskaladega kasvandusi ja hobitiikide omanikke.

Põhitööna looduslike veekogude tarbeks asustusmaterjali kasvatamisega tegelevaid kasvandusi on viis, kuid asustusmaterjali kasvatavad ka paljud kaubakalakasvatused.

Eesti ainus riiklik kalakasvandus on Põlula kalakasvatuskeskus. See on rajatud saja-aastase allikaveelise vikerforellikasvatuse asemele. Keskuse peamine ülesanne on kasvatada noori lõhesid Soome lahte suubuvatesse jõgedesse asustamiseks. Kasvatuse võimsus on kuni 100 000 kaheaastast ja 75 000 aastast noorkala aastas.

Meie riigis oleks hädavajalik teha mahukaid investeeringuid kalakasvatuse arendamiseks, sealhulgas ka sugukalamajandite loomiseks ja tõuaretuse edendamiseks.

Praegu ostavad kalakasvandused viljastatud marja sisse peamiselt Taanist ja Soomest, ent sageli ei vasta see reklaamitud või lubatud tõuomadustele. Kahjuks selgub pettus aga alles siis, kui kala on juba suureks kasvatatud - kolmandal kasvuaastal - ja siis pole enam midagi teha.

Muidugi aitab mitmetel kalakasvandustel rõõmsamalt hingata ja kulusid leevendada üha enam populaarsust koguv kalaturism - õngitsemisvõimaluse pakkumine tuusikute müük tiikidele, kus alati kala näkkab. Teisalt pakub niisugune aktiivne vaba aja veetmine igaühele, ka alles alustavale õngemehele parasjagu elevust ja rahuldust ning aitab päevamuresid unustades lõõgastuda.

Näiteks Härjanurmes võib aega veetmas käia 150 inimest korraga. Huviline saab kala püüda ja sellest pärast õngitsemist kohapeal tehtud roogi nautida.

Põhisissetuleku toob meie kalatalule kaubakala (peamiselt karpkala ja forelli) müük. Oktoobris pärast moderniseerimistöid läheb Härjanurmes taas tööle kalatöötlemiskompleks, kus fileeritakse, pakendatakse ja külmutatakse omatoodetud kala ning konserveeritakse kalamarja.

Autor: Tiit Paaver