Katusekorrus vanal pööningul nõuab konstruktsioonilisi eeltöid

"Külmale pööningule katusekorruse rajamisel tuleb tihti vahelae talad uute ja tugevamatega asendada või panna vanade talade vahele uued," selgitab Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli erakorraline professor Karl Õiger. Ka juhul, kui sarikate vahed on allakinnitatava konstruktsiooni jaoks liialt nõrgad, tuleb uusi vahele lisada.

Samas soovitab Õiger laetalade läbimõõdu või sammu üle vaatamise usaldada ikka spetsialistile, kuna iga juhtum on eripärane. Eriti puudutab see sarikaid plekk-katuselt või eterniitkatuselt kivikatusele üleminekul, sest siis kasvab sarikatele langev koormus oluliselt.

Raskema katusega vajuvad sarikad tema tõdemusel läbi, ehkki küll mitte alati kohe, aga aastatega kindlasti. Tugevalt pehastunud karkassi tervikuna asendamisel tuleb uus teha katusekorrusele kohaselt.

Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektori asetäitja Märt Riistop hoiatab, et uue konstruktsiooni ja üldse konstruktsiooniliste täienduste tegemisel peab puit olema korralikult kuivatatud ja tugevussorteeritud. Samas arvab ta, et tavaliselt võib pööningule kohe katusekorruse rajada, kui katust ennast ümber ei ehitata või näiteks pleki asemel kivikatust ei tehta.

Teisalt leiab Riistop, et lisanduvad tuulutusprobleemid peaks saama lahendada põhikonstruktsiooni muutmata.

Samas Õigeri sõnutsi viimase korruse laetaladele algselt suuri koormusi tihti ei arvestatudki. Seega osutuvad olemasolevad talad eluruumi tegemisel deformeerunuteks. "Seniste taladega hakkab vahelagi läbi vajuma. Kandevõime poolest need talad veel kannaks, aga jäikuse poolest saame vetruva põranda," hoiatab Õiger talade ülekoormamise eest.

Samuti peavad katuseakende puhul nende ümbruses olevad sarikad sisselõigetest hoolimata säilitama vähemalt endise kandevõime.

Klassikalise tikk- või naelühenduse asemel saab Õigeri soovitusel kasutada ka naelplaatühendust või kruviühendust. Ogaplaati tema sõnul aga kasutada ei saa, kuna selle sissepressimiseks on vaja spetstungrauda survetugevusega 2-3 tonni. Liiatigi pole tänapäeva tehnikaga ka tapi tegemine mingi küsimus.

Soojustuse osas peab Õiger kohaseks 150 mm paksuste sarikate ehituslikul täiendamisel lüüa alla vähemalt 50 mm liist, et moodustuksid 200 mm kõrgusega sarikad.

Soomlaste eeskujul soovitab Õiger kinnitada sarikate vahele makrofleksiga 100 mm polüuretaanplaadi, mille pilu tuleb samuti täita makrofleksiga. See tuleb omakorda katta sarikate alt 30 mm vahtpolüuretaanplaadiga, millele kinnitatakse kipsplaat. Polüuretaani ja kipsplaadi vahele paigaldatud alumiiniumfoolium tagab aurutõkke. Kipsplaat ise on sobiv alus siseviimistluseks.

Seega on katuse ebaühtlane temperatuur ja ülalpool sulava vee jäätumine räästas Riistopi kinnitusel märk puudulikust soojustusest ja hõredast aurutõkkest.

Kindlaima lahendusena kondensaatvee vastu soovitab Õiger üle sarikate ulatuva katusekatet, mis 30 mm läbirippega rennina juhib vee räästa alt välja.

Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo A. Elvisto hoiatab katusekorruse rajamisel vanale pööningule ülemise korruse laetalade vahelt liiva-lubja- või lubja-saepurutäite mõtlematu väljaviskamise eest.

Sellist täidet peetakse tihti ekslikult tarbetuks ehitusprahiks. Tegelikult tähendab sellise isolatsiooni kõrvaldamine suuri soojakadusid läbi vahelae ja läbikostvuse suurenemist.

Veelgi hullem sellise vana täite kõrvaldamisel on oht, et talade aastakümnetega saavutatud paine võib nüüd raskuse kadudes järele anda. Selle tulemusena talad kummuvad, kuid see võib põhjustada ka lausa nihkeid maja seintes tervikuna.