Aadu Luukas

Peeter Raidla 09. oktoober 2006, 00:00

Nii oma äritegevuses kui ka avalikus elus üksnes tasakaalukat ja eetilist joont ajanud mehele, kelle viimaseks suureks tööks oli soov ühiskonna eri leere lepitada ning neid ühise, kogu riiki edasiviiva vankri ette rakendada, ei saanud kahe vastaspoole sündsusetu kemplemine kuidagi meeldida. Seda enam, et tekkinud leerid tormasid barrikaadidele sisuliselt tema enda rahalisel toel. Oli ju Luukas aastaid Eesti erakondade üks suuremaid annetajaid, kes toetas ühtviisi heldekäeliselt nii vasak- kui ka parempoolseid jõude.

Mõistagi oli ta pettunud, kuid oma pettumust näitas ta välja harva, kui üldse. See peegeldusid enamasti tema sisemuses, mitte välistes emotsioonides. Isegi siis, kui teda sõna otseses mõttes alt oli veetud. Nendelgi puhkudel eelistas Luukas üldistamist, mitte personaalset näpuga näitamist.

"Arvan, et võime ebaeetilise käitumise ilmingud, olgu avalikus või erasektoris, panna oma poisiohtu demokraatia kasvuraskuste arvele. Usun, et me kasvame suuremaist raskusist pikapeale välja," tõdes ta eelmisel aastal Äripäevas ilmunud kirjutises. Ja lisas siis mõned read allpool: "Koos ärieetikaga peame vaatama ka niisugust asja nagu usalduskriis äris. Usalduse puudumine ja kadedus takistavad ettevõtjail omavahel koostööd tegemast."

Samas kirjutises - olgu öeldud, et Luukas ei kippunud ajakirjanduses ise kuigi sageli sõna võtma, ehkki ta oli ajakirjanikele sagedane ja tänuväärne allikas - pakkus ta välja ka oma retsepti. "Olen ehk vanamoeline, kui ütlen, et vitsahirm peab olema - me peame karmistama karistusi ebaeetilise tegevuse eest, kriminaalkaristuseni välja, nagu see on Ameerika Ühendriikides. Vitsahirmul ja avalikustamisel on ennetav mõju - karm karistus hoiab ära nii mõnegi rumaluse," tõdes Luukas.

Luukase näoilme, mis hetketabamust püüdvatele lehepiltnikele tihtipeale tuska valmistas, jäi pea alati muutumatuks. Ka rõõmu tundes. Isegi võrkpallikohtumistel, mida ta spordialaliidu presidendina sageli kohapeal tribüünilt jälgis. Samas oli ta oma erudeeritusega särav vestluspartner, mis tegi temast hinnatud esineja mitmetel konverentsidel ja ümarlauanõupidamistel.

Õigeusklikuna ning Eesti-Vene suhete hea tundjana üritas ta oma sidemeid kasutades aastaid siluda kahe riigi sidemeid. Poliitilise vastasseisu tõttu ei krooninud seda paraku edu.

Kuid ilmselt see ühtehoidmisele kutsuv mõjukus, tema põhimõttekindlus ja sirgeselgsus olidki põhjuseks, miks Arnold Rüütel tegi just Aadu Luukasele ettepaneku asuda Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse etteotsa. Lisaks oli Luukas oma tegevusega muidugi ise selle sihtasutuse loomise algataja, ehkki ametliku asutajana läks kirja Eesti Vabariik.

Kõrvuti pühendumisega ühiskonna edendamise probleemidele liikus vilkalt edasi Luukase äriline mõte. Ka siis, kui ta oli kütuseärist osaliselt välja astunud või astumas. Nii asus ta koos aatekaaslastega uurima võimalusi toota kohalikust maasoojusest energiat. Pooleli jäi kavatsus rajada Sillamäele oma gaasiterminal.

Eestis kütusetransiidile kui iseseisvale äriharule alusepanijana kirjutas Luukas end kindlalt majanduse ajalukku.

Äripäev korraldas aastaid koos Aadu Luukasega Arengufoorumit, mille eesmärk oli tutvustada Iirimaalt pärinevat ühiskondlikku leppe ideed ja otsida võimalusi Eesti arengutempo kiirendamiseks.

Tegemist oli Luukase initsiatiiviga, millega alguses tulid kaasa ka paljud Eesti äriliidrid. Ühiskondlikku leppe idee leidis ka palju kriitikuid. Kui aga lugeda ettevõtlusorganisatsioonide koostatud ja 1999. aastal esimest korda avalikustatud ning 2000. aastal täiendatud ühiskondlikku leppe kava, siis ületas see oma konkreetsusega teised sarnased dokumendid. Mitmed toonased ideed on praegu erakondade programmides ja on olulised paljudele otsustajatele.

Aadu Luukas oli veendunud, et me peame seadma endale kõrgeid ja kohati utoopilisena tunduvaid eesmärke. Ta ei väsinud rõhutamast, et Eestis tuleb saavutada kahekohaline majanduskasv, mis loob eelduse sotsiaalprobleemide kiiremaks lahendamiseks. Kuus aastat tagasi pakkus ta välja eesmärgi jõuda arenenud Euroopa Liidu riikidele järele 15 aastaga. Täna on seda eesmärki asunud toetama peaminister Andrus Ansip.

Ühiskondliku leppe ideega lõi Luukas foorumi ühiskondlikele organisatsioonidele, millega lõhkus Eestis maad võtnud korporatiivsust. Ta soovis, et olulistes küsimustes ei langetataks otsuseid poliitikute tagatubades ning et enne otsustamist kuulatakse ka neid, keda otsused mõjutavad.

Äripäev avaldab kaastunnet Aadu Luukase lähedastele.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:19
Otsi:

Ava täpsem otsing