Ingrid Eesmaa metsik ja põnev Austraalia

Ingrid Eesmaa 11. oktoober 2006, 00:00

Austraalias leidub rohkem kui kusagil mujal maailmas olendeid ja nähtusi, mis võivad sind eriti jõhkral moel tappa: haid, krokodillid ja meduusid veekogudes, maod ja ämblikud maismaal, sisalikud kõrbes, salakavalad jõekoopad ja kolme ookeani hiidlained. Ometi leian ma selle maa pärast nelja aastat siin elamist ikka veel põneva ja huvitava olevat.

Suures osas siinsetest ohtudest on süüdi muutlik kliima. Melbourne'i kohta öeldakse, et siin võivad ühel päeval esineda kõik neli aastaaega, seda väga kiiresti muutuva ilma tõttu. 2004. aasta jõulude ajal oli igapäevane temperatuur 30 7C ümber, siis äkki ühel öösel langes temperatuur 9 7C juurde ja jäi nii paariks päevaks. Selline äkiline muutus tekitas palju kahju. Ühel Victoria osariigi lambafarmeril suri ööpäeva jooksul 500 lammast, kuna ta oli neil just villa ära ajanud ning tal polnud võimalik loomi kuhugi sooja viia. Seega tabas vaeseid lambaid külmumissurm. 2005. aasta jõulud olid aga vastupidised, temperatuur tõusis 28 7C juurest üleöö 44 7C juurde. Paljud inimesed alahindasid päikesekuuma ja öösel tarbitud alkoholi koosmõju ning kuumarabandusi oli väga palju. Sydney Bondy Beachil vajas abi 400 inimest.

Suvele on väga iseloomulikud ka suured metsatulekahjud. Televisioonis jookseb lausa õpetus, kuidas oma majapidamist tule eest kaitsta ja kuidas tulekahju ajal käituda. Tule kiirele levikule aitavad kaasa tugevad tuuled, kohati 90 km/h, ja eukalüptipuud, mis ongi suurem osa metsast Melbourne'i ümbritsevas Victoria ja New South Walesi osariigis. Põhja pool, Queenslandis on aga jällegi troopika, kõrge õhuniiskuse ja suure sademetehulgaga. Seal tekitavad palju kahju tornaadodest tingitud pinnavaringud ja veeuputused.

Väärtuslik vesi. Melbourne'i ümbruses suviti eriti ei saja, seega on suvel tavaline range veekasutusrežiim, mis määrab, millal võib aeda kasta, kas autot tohib kodus pesta jne. Paljud majapidamised linnast väljas korjavad vihmavett, kuna põhjavesi enamikus kohtades puudub. Meie elame Melbourne'i südalinnast 30 km kaugusel Yarra Valley veiniregioonis. See piirkond on looduskaitse all ja siinset rahvastikutihedust üritatakse hoida suhteliselt hõredana kaitsmaks loodust ja pinnast, mis on vajalikud viinamarjakasvatusele. Väikseim elamumaa on 20 hektarit ja ühel maa-alal võib olla üks elumaja ühele perele. Hõredusest tingituna puudub siin ka keskne veesüsteem. Vee saamiseks kogutakse katuselt vihmavett. Tünnidesse kogutud vesi filtreerub ühest paagist teise voolates ja pärast kolmandat filtreerimist jõuab majja. Mingeid kemikaale veepuhastuseks ei kasutata, seega on tarbimiseks puhas vihmavesi.

Kanalisatsioonina kasutatakse septikuid, mis asuvad maa sees ja toimivad looduslikul bakteril, mis lagundab kõik reovees oleva. Ka heitvesi filtreeritakse, seekord kemikaalidega, ja puhas vesi juhitakse loodusesse. Meie oleme endale üles seadnud septikveel baseeruva kastmissüsteemi. Kui veetase paagis tõuseb teatud kõrgusele, hakkab kastmissüsteem automaatselt tööle. Seda vett ei saa kasutada marjapõõsastel ega muude söödavate taimede peal, küll aga sobib see ilupuude ja muru kastmiseks.

Kuna Yarra Valley piirkond ja selle ümbrus on endine vulkaaniala, siis on maapind üsna künklik. Sellest tulenevalt on pea igal majapidamisel oma tiigid. Ühelt poolt on tiikidel kujunduslik roll, teisalt on nad jällegi kastmiseks praktilised. Negatiivne külg on aga see, et veekogu meelitab ligi metsloomi, ohtlikumad neist on maod. Meie aednik on kätte saanud neli pruunmadu, kes on ühed mürgisemad.

Kui juhtub olema kuiv suvi ja vihma ei saja, siis tuleb vett osta, mis pole küll teab mis kallis, 10 000 liitrit maksab 800 krooni, kuid kohalik omavalitsus hoiab rangelt silma peal, kui palju mingi majapidamine endale vett tellib. Seega veekokkuhoidlikkus on tavaline käitumisviis igas majapidamises. Iga kord, kui mul käivad Eestist külalised, tuleb neile teha veekokkuhoiu selgitus, mis tihti pakub neile palju nalja.

Töö ja karjäär. Austraalias on 85% töövõimelisest elanikkonnast füüsilisest isikust ettevõtjad, mis iganes alalt nad siis on. Näiteks ühes hotellis, kus ma töötasin, oli kaks kokka FIE-lepinguga. Kuu lõpus esitasid nad hotellile arve, mille alusel neile ka maksti. FIEd on nii meie aednik ja koristajad kui ka kolmandik Bretti tehase töölistest. Tööandja seisukohast on see mugav, sest töölistele ei pea garanteerima tööd, ei pea maksma puhkusetasusid, töökaitset ega ametiühingumakse ja topelttasusid ületundide eest. Samuti hoiab selline süsteem kokku ettevõtte kogupalga summalt, millelt tuleb maksta 5% palgamaksu, kui see ületab 500 000 Austraalia dollarit aastas, ja 11% töötuskindlustusmaksu.

Tööandja peab lisaks FIEst töötaja esitatud arvele maksma sellest 9% pensioni töötaja enda valitud pensionifondi.

FIEde miinuspooleks on ehk see, et töötaja võib sinu juurest parema pakkumise puhul ära minna või töötada mitmes kohas korraga. Näiteks meie aednikul on kaheksa töökohta. Ka tavalisel palgalisel töötajal võib olla nii mitu töökohta, kui ta jõuab pidada, puuduvad täis- ja poole koha reguleeritud nõuded. Töötajal lihtsalt tõuseb iga järgmise töökohaga tulumaks.

Meie vabriku hingekirjas olevad töötajad on kaitstud tugeva ametiühinguga. Meie ala on ehitus ja metallitöötlemine ning selle valdkonna ametiühing on üks suuremaid ja tugevamaid. Ametiühingu võimuses on töö seisma panna, kõikvõimalikke ettekirjutusi teha ning töötajaid koju saata, kui näiteks vihma sajab või on kuuma üle 30 7C .

Nii mõnigi ettevõte on ametiühingu pärast lõpetanud pankrotiga või tootmise näiteks mõnda Aasia riiki üle viinud. Meie naabruses olev ettevõte, mis tegeles akende paigaldamisega, läks kahe nädalaga pankrotti, kuna ametiühing pani ilmaolude tõttu töö seisma. Töö viibimise pärast pidi ettevõte peatöövõtjale maksma trahvi, mida tal polnud võimalik tasuda, ja nii oligi pankrot.

Kohati tunduvad nõuded täitsa naeruväärsed. Näiteks peab olema ehitusobjektilt WCsse katusealune käigurada, et ehitajad vihmaga märjaks ei saaks. Objektile minnes kontrollib ametnik alati, kas pension ja ametiühingu maksud on tööandjal makstud, ning nõuab ka teatud palgataset. See loetelu tuleks pikk.

Selle aasta märtsis jõustus Austraalias esmakordselt ajaloos uus seadus, mis lubab tööandjal sõlmida eraldi lepingud kõigi töötajatega, mis on konfidentsiaalsed ja sisaldavad eri informatsiooni. See on sama, kuidas Eesti tehakse.

Karjäär kui selline ei ole austraallastele nii tähtis kui eurooplastele ja ameeriklastele. Olen tihti kohanud suhtumist, et mis ma ikka raban. Mida mul vaja, on olemas ja elu on ju elamiseks, mitte töötamiseks. Kui oleme abikaasaga arutanud oma ettevõtte laiendamist, siis arvab tema, et milleks, kui olemasolev tagab meile hea eluolu. Bretti üllatab minu suur kaugemale-kõrgemale motivatsioon.

Lapsed vabapidamisel. Lastekasvatuses on nii suurt vabadust kui ka tohutut vanemate tuge. Ühest küljest puudub siin lastel igasugune kasvatus võrreldes Eesti lastega. Siinsed lapsed räägivad söögi ajal, karjuvad täiskasvanutest üle, teevad, mis tahavad ja millal tahavad. On olemas isegi seadus, mis lubab lapsel 16aastaseks saades ennast vanematest ära lahutada. Samuti on laps seadusega kaitstud selle eest, et vanem teda tutistaks, laksu või vitsa annaks. Hiljuti oli uudistes lõik, kus 13aastane laps, saamaks, mis ta tahab, valetas koolis, et vanemad peksavad teda ja panevad tuppa kinni. Koolis jäädi last uskuma ja pandi lastekaitseorganisatsiooni poolt kuuks ajaks kasuvanemate perre elama. Seal ta siis tunnistas üles, et tahtis vanematele kätte maksta ja valetas.

On levinud suhtumine, et las nad olla, nad ju alles lapsed. See jällegi on kaasa toonud pikema lapseks olemise. Austraalias ei lähe 18aastane veel kodust ära. On üsna tavaline, et 30aastane, kui ta on vallaline, elab veel vanematekodus ning ema teeb süüa ja peseb ta pesu.

Kuna lapsed ei oska käituda, siis ei võeta neid kaasa suurematele suguvõsa- või sõpradeüritustele. Kui organiseerisime meie pulmi, siis mina Eesti moodi ikka arvestasin, kui palju lapsi on. Abikaasa küsis siis imestunult, et mis lastest sa räägid, lapsed ei ole kutsutud, kunagi pole. See on vanemate aeg ja lastel pole siin midagi teha. Laste vastu pole muud, kui et keegi ei taha oma majapidamisse karja röövleid, kes sopaste kummikutega diivanil hüppavad ja kõikides tubades olevad sahtlid ja kapid läbi käivad.

Mis mulle meeldib, on jällegi see, et vanemad toetavad oma lapsi väga. Vanemad käivad alati vaatamas oma laste esinemisi lasteaias ja koolis. Kui laps jääb koolis teiste naerualuseks, siis vanemad toetavad last ja üritavad teiste lapsevanematega asjale lahenduse leida. Vajadusel vahetatakse ka kooli, kuna lapsele pole vaja liigset stressi. Nädalavahetustel tehakse palju asju koos. Koolivaheajal on tavaliselt ka vanematel puhkus, et kogu pere saaks koos kuhugi minna või midagi teha. Oma lapse eest astutakse välja ja antakse õigust ka siis, kui see õige pole.

Meie peres on olnud paar korda tõsine vaidlus lapsekasvatamise teemal. Minu lapsepõlves oli kombeks, et kell kuus õhtul on kõik kodus, sest siis oli õhtusöögi aeg. Siin aga söödetakse lapsed varem, tihti tehakse neile ka erinev toit. Seejärel kohe vanni ja magama juba poole kaheksa ajal, et siis oleks vanematel oma aeg. Nii see käib umbes lapse 12aastaseks saamiseni. Brett ei mõista, kuidas saab nii, et pere sööb koos ja lapsed on üheksani üleval. Loodan, et selleks ajaks, kui Mia on nii suur, et ise sööma hakkab, olen suutnud Brettile ühise õhtusöögi väärtuse selgeks teha.

Popid emade grupid. Omamoodi huvitavaks pean ma emade gruppe, kus käivad koos ühe piirkonna esmakordsed emad koos oma samavanuste beebidega. Esimesed kümme korda on see kohustuslik ja toimub kohaliku lastearsti läbiviimisel. Igal korral on oma teema. Esinejaks pole mitte ainult asjatundjast lektor, vaid ka emad ise räägivad oma kogemusest. Emade grupid on väga populaarsed, neil naistel on samad mured ja rõõmud. Tihti pole neist asjust kellegi teisega rääkida - kui sageli ikka juhtub, et sõbrannal on ka samal ajal beebi. Kõigil on ühtviisi magamata ööd, vormist väljas figuur ja piima tilkuvad rinnad. Kui need esimesed kümme korda läbi on, siis edasine osavõtt on vabatahtlik. Edasine toimubki nüüd juba vabas vormis kooskäimisena, tavaliselt kusagil restoranis või pargis piknikku pidades, kuid tihti ka kellegi kodus. Sageli on sinna minemise põhjuseks siis juba enese üleslöömine ja šampanjajoomine.

Pisut vanemate beebidega käiakse koos mängugruppides, kus siis õpetatakse emadele, mida ja kuidas oma lastega mängida, minnakse ujumiskooli, loetakse raamatuid. Mängugruppides käiakse enamasti kuni kaheaastaste lastega.

Kuna minu siinsed sõbrad on suuremas osas lasteta karjääriinimesed, on emade grupp mulle suureks toeks.

Vaba aeg. Vaba aega veedetakse väga aktiivselt. Tegeletakse kõikvõimalike asjadega, kui ei spordita, siis lihtsalt grillitakse pargis. Ka nädala sees käiakse palju väljas, kas siis kellegi juures õhtusöögil või kultuuriüritustel.

Pidasin ennast Eestis elades väga seltskondlikuks inimeseks, kuid siin oli alguses üsna raske oma uue seltskonnaga sammu pidada. Meie tavaline nädal näeb välja selline, et esmaspäeval käime õhtul joogatrennis, teisipäeval oleme kodus, kolmapäeval käime väljas õhtustamas, neljapäeval Bretti vanemate juures õhtusöögil, reedel sõpradega õhtust söömas, laupäeva hommikul kella üheksa ajal läheme hipiturule pannkooke sööma ja veedame seal oma paar tundi. Pärastlõunal astub tavaliselt mõni sõber läbi ja jääb tihti ka õhtusöögile. Pühapäeval läheme turule nimega Trash and Treasure, ehk siis Rämps ja Aare, teel koju lõunatame kusagil. Selline on tavaline, ilma sündmusteta nädal. Kui lisada sinna juurde veel mõni sünnipäev või pulm, väljasõit või kontsert, siis need on kõik lisaks, mitte asenduseks. Sellist lõunani magamist, millega ma Tallinnas harjunud olin, ei kohta, sest nädalavahetus on aktiivse puhkuse aeg, mitte magamiseks. Pea igal teisel nädalavahetusel sõidame kuhugi linnast välja.

Aktiivset elustiili innustab ka üldine suurürituste tihedus. Selle aasta esimese poole sisse mahtusid Yarra Valley veinifestival, Common Wealth Games, Vormel 1, komöödiafestival, Melbourne'i Sümfooniaorkestri suurkontsert, Rolling Stones, Bob Geldof - jõua vaid käia. Igal laupäeval toimuvad ka hobuste võiduajamised. Meie suured hobuseinimesed pole, aga minu sõbranna Lilly Sydneys on ja see tähendab laupäevade veetmist hipodroomil.

Aprillis pidasime Brettiga Tasmaanias oma teist pulma-aastapäeva. Alles teine aasta, aga tundub juba terve igavik. Öeldakse, et aeg läheb kiirelt, kui seda naudid. Ju sellel on tõepõhi all. Olen õnnelik, et olen leidnud, mida kaua otsisin ja mida mõned otsivad terve elu. Olen leidnud mehe, kes mind armastab ja jumaldab, on mulle sõber, armuke, koostööpartner ja minu lapse isa. Mul on armas, terve ja õnnelik laps. Mul on head ja truud sõbrad Eestis ja Austraalias. Mul on hea ja toetav perekond Eestis. Mul on ilus kodu. Mul on südamerahu ja hingevabadus olla mina ise. Lõpuks. Kuigi jah - teisel pool maakera.

Fotod: erakogu, Veiko Tõkman

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:21
Otsi:

Ava täpsem otsing