Avame turud kõigile

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) Doha vooru läbirääkimiste edasilükkamine on väga kurvastav. Kuigi räägitakse pühendumisest läbirääkimistele, on tegelikult antud alla vastaste lobile, mille eesmärk on säilitada praegune asjade seis. Sellega ei saa leppida.

Praegune süsteem kaitseb maailma põllumajanduses rikkamaid talunikke, lämmatades vaeste võimalused ja minnes maksumaksjatele maksma ligi 280 mld dollarit aastas. Tootmises takistab see vaeseid riike väärtusahelas ülespoole liikumast, kuna tollid nende ekspordile tõusevad koos arengutasemega. Piirangud takistavad arenguriikide kaubavahetuse kiiret kasvu. Teenuste piirangud seisavad ees kvaliteedi ja efektiivsuse tõusul, aeglustades kasvu sektoris, mis võiks konkurentsivõimet ja tööhõivet tohutult parandada.

Doha vooru läbirääkimistega viivitamine tähendab kulusid ja riske kogu maailma majandusele, nii rikastele kui ka vaestele riikidele.

Esiteks tähendab viivitus seda, et laseme käest võimaluse suurendada maailma majanduskasvu. Kuna üleilmsed riskid suurenevad, on vale aeg lasta ilmselgel ja püsival kasvuallikal sõrmede vahelt libiseda. Eriti otsustav on see vaeste riikide jaoks, kus aeglasem kasv tähendab jätkuvat viletsust. Teiseks on raskem seista vastu protektsionistlikule survele kogu maailmas, eriti maailmamajanduse aeglustumise tingimustes. Kolmandaks, edukas Doha voor võinuks edendada rahvusvahelist koostööd.

Mitmepoolse protsessi seiskumine muudab sagedamaks kahepoolsete või regionaalsete vabakaubanduslepete sõlmimise. Vabakaubanduslepped ei saa asendada mitmepoolset liberaliseerimist. Õigesti kavandatuna võivad need lepingulistele siiski kasu tuua, eriti kombineeritult väiksemate kaubanduspiirangutega kõigi äripartnerite jaoks. Halvasti kavandatuna ületab selliste lepingute hind aga sageli saadava tulu, kuna need pärsivad kaubanduslikku heaolu, tekitavad segadust ja esitavad nõudmisi niigi piiratud administratiivsele võimekusele. Üldisemalt õõnestab vabakaubanduslepingute arvu suurenemine mitmepoolse kaubandussüsteemi keskset põhimõtet - kaubavahetusvõimalusi tuleb pakkuda kõigile riikidele võrdselt.

Mida tuleks teha, et läbirääkimisi uuesti alustada? Võtmeriigid peavad leidma poliitilise tahte, et pidada läbirääkimisi paindlikult, jõudmaks turu avamiseni. Algatus peaks tulema tipust ja neile, kes peavad ümberkorraldusi tegema, tuleb abi kättesaadavaks teha.

Kaubavahetust pooldavad jõud saavad poliitilises protsessis kõvemat häält teha. Näiteks on põhjendamatu, et rikastes riikides suudavad vähem kui 4% tööhõivest hõlmava põllumajanduse huvid blokeerida tehingu uute turgude avamiseks teenustele ja toodetele, mille taga on üle 90% tööjõust.

Arenguriikides peaksid kaubavahetuse pooldajad aitama suunata debatti pigem üleilmse integratsiooni võimalusi kui erandeid rõhutades. Lõpptulemusena aitavad kaubandusreformid neid läbi viivat riiki. Doha voor on riikidele võimalus saada kasu nii teiste kui ka endi reformidest.

Vahepeal ei tohi käest lasta juba saavutatud edusamme, nagu ettepanek likvideerida põllumajandusekspordi subsiidiumid aastaks 2013 ning pakkuda tolli- ja kvoodivaba ligipääsu eksportkaupadele vähemarenenud riikidest. Kõigil riikidel, eriti suuremail, on aukohustus Doha voor lõpuni viia. Aeg on uuesti tegutsema asuda: nii oma kodanike, üleilmse kaubandussüsteemi kui ka vaeste huvides.

Autor: Paul Wolfowitz