Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Parem arvamus kasiinodest sõltub Armin Karust
Olympic Casino börsile tulek ja suur huvi tema aktsia vastu on pannud inimesed vaidlema: ühed koputavad investorite südametunnistusele, et ei ole eetiline teenida teiste inimeste nõrkuste pealt, teised ütlevad, et raha ei haise.
Küllap käisid samasugused vaidlused siis, kui kasiinofirmad Eestis alles tegevust alustasid. Eetikalatt on meil tegelikult juba oma kohale seatud - lubades seda äri Eestis ajada. Kuna seaduse silmis ei ole kasiinoäri patt, ei ole ka raha paigutamine sellesse ebaeetiline.
Olenemata sellest, et seadus lubab kasiinosid pidada, arvab suur hulk inimesi neist ikka halvasti.
Niisamuti võiksime küsida, kas näiteks Eesti Ehitus või Merko on eetiline - iga ehitus rikub mingil määral loodust, pealegi ei ole üldsegi kõik ehitusmaterjalid loodust säästvad. Või Tallinna Kaubamaja puhul - kas tarbimisele õhutamine on ilus? Kalevi kompvekid jälle rikuvad laste hambaid. Saku - öeldakse, et kes õllest alustab, võib lõpetada viinaveaga. Niimoodi utreerides võib öelda, et igasugune investeerimine on ebaeetiline.
Küsimus on selles, kuidas me oma kodanikuvabadusi kasutame. Mõni inimene ei mängi põhimõtteliselt ühtki hasartmängu. On inimesi, kes pole elus kordagi õlut maitsnud ega salli sigaretitossu silmaotsaski.
Enamik meist on mõõdukad tarbijad. Osa aga ei oska piiri pidada - kes alkoholiga, kes söögiga, kes poodleb elu eest ja kellest saab mängusõltlane. Selle eest ei saa panna vastutust kellelegi teisele kui iseendale - inimene ise on selle valiku teinud.
Kui ulatuslik probleem on Eestis mängusõltuvus, sellest pole täpset ülevaadet, sest tegemist on privaatse infoga. Võisime sellest vaid aimu saada kogemata avalikkuse ette jõudnud Kristiine Kasiino internetilehekülgede vahendusel. Aga kindlasti on neid vähem kui suitsetajaid või alkohoolikuid.
Kui kedagi silmakirjalikkuses süüdistada, siis riiki, kes lubab tubaka- ja alkoholiäri, samas piirab ja taunib nende kasutamist, aga ise kogub samal ajal sigarettidelt ja alkoholilt aktsiisi. Hasartmängud on samuti maksustatud ja tegevusel endal ranged piirangud.
Riigil oleks ka võimalus oma kodanikke mitte usaldada ja keelata kõik need tegevused. Aga see on ajaloos mitmel korral ja mitmel pool läbiproovitud ning läbikukkunud vahend - need ärid edenevad ka põranda all edukalt. Küsimus on jällegi inimeste valikutes.
Börsil liigub emotsionaalne raha: edu sõltub usaldusest. Ei ole firma vastu usaldust, näeme seda kohe ka aktsia käitumises. Usaldus sõltub omakorda firmajuhtide tegevusest. Näiteks Tallinki puhul polnud mitmed tuntud äriliidrid nõus ettevõtte aktsiaid märkima, sest firma juhtide tegevust hinnati ebaeetiliseks.
Olympic Casino börsile viimisega soovis omanik Armin Karu kasu teenimise kõrval ka kasiinoäri mainet parandada. Aktsiad märgiti mitmekordselt üle - see on usalduse märk. Kui soojalt investorid aktsiasse edaspidi suhtuvad, sõltub Karust endast. Ja tema käitumise ning tegevuse järgi hakatakse mõõtma ka kasiinoäri eetilisust.
Paradoksaalne on aga, et mänguritelgi tekkis nüüd võimalus teenida enda nõrkuse pealt. Seda muidugi juhul, kui aktsia hind börsil tõusma hakkab.
Autor: ÄP