Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Astus tagasi - ja siis?
Proovime seekord veel verevahetust, soovitas Äripäeva juhtkiri 12. oktoobril, teemaks hetkel nii aktuaalne riigivara haldamine. "Nõukogu ja juhtkonna [Riigi Kinnisvara ASi - toim.] väljavahetamisest üksi ei piisa, aktsiaseltsi töö tuleb ümber korraldada," oli see pisike lause, mis mu tähelepanu köitis. Ehkki see oli ära eksinud ülejäänud teksti sisse konkreetsete üksikisikute ja firmade tegevuse kohta.
Lugesin seda päeval, mil üks teine allikas teatas plaanist tuua Robert Antropov tagasi poliitilisse ellu. Allikas nimetas ka, kuidas ja mille eest Antropov oli omal ajal sunnitud politseijuhina tagasi astuma. Tundsin isegi, et see oli justnagu ammu ja niikuinii tuleb mees tagasi. Ka ei tundunud tookordne pahameel tema ametiautode kasutamise üle enam nii tugev. Meil kõigil on ju lühike mälu.
Ja ikkagi, mida tahta - või isegi nõuda? Villu Reiljani tagasiastumine keskkonnaministri kohalt ei too mingit muutust süsteemi. Ei toonud Signe Kivi tagasiastumine kasiinos kaotatud raha tagasi, ei toonud Tiit Tammsaare lahkumine tagasi kadunud viljatonne. Ministrite tagasiastumine on pigem mäng, mitte tegelikkus, millega kaasneb ühiskonna hukkamõist.
Mäng eeldab, et endine minister läheb umbes sama tasuvale Riigikogu-tööle ning teda isegi kiidetakse tagasiastumise eest. Tegi ometi õige sammu, nagu ütleb üks mu tuttav. "Võttis vastutuse," on poliitikute tavakommentaar. Lubatagu küsida: millise vastutuse? Palja tagasiastumisega midagi ju ei muutu. Või kuidas?
Autor: Tiina Tamman