Turiste peletades kahjustab USA oma majandust

USA peab meeles pidama, et turism on suureks majanduskasvu allikaks ning immigrandid pakuvad väärtuslikku tööjõudu. USA viisapoliitika on hakanud USA majandust kahjustama.

Marriott International saab tuleval aastal 80aastaseks. Alates päris algusest, kui mu ema ja isa avasid Washingtonis karastusjoogi kioski, teadsime, et oluline on koolitada oma töötajaid ja anda neile võimalusi eneseteostuseks. Mu pere ehitas oma äri üles ühel põhimõttel: kui sina hoolitsed oma töötajate eest, siis hoolitsevad nemad külaliste eest ning see toob kliendid sinu juurde jälle tagasi.

See filosoofia on olnud meie edu aluseks terves maailmas kasvades. Kui me avasime 1989. aastal Hong Kongis oma esimese Aasia hotelli, siis nõudsid kõik meie konkurendid oma töötajatelt kuuepäevast töönädalat. Meie aga tegime ajakava ümber viiele päevale nädalas. Tagasime töötajatele küll sama töötundide arvu, mis kuuepäevase töönädala puhul, aga nad said terve päeva vabaks.

Nüüd on meil juba aastaid olnud kõigi Hong Kongi hotellide seas väikseim kaadrivoolavus. Loomulikult olid meie konkurendid pahased ning Hong Kongi hotellide liit boikoteeris meid igal võimalikul viisil. Aga me tegime õiget asja.

Sedamööda, kuidas me oleme kasvanud 2800 hotelli suuruseks ketiks, oleme pakkunud oma töötajatele kõikjal maailmas võimalust kasvada ja areneda. 50% meie kohalike hotellide juhtidest ja ka paljud meie ettevõtte tippjuhid alustasid kunagi kõige madalamal astmel.

Meie edusse on andnud oma panuse ka paljud sisserändajad. 45 aastat tagasi emigreerus Saksamaalt Ameerikasse 19aastane pagariõpilane Karl Kilburg. Mõne aja pärast vastutas ta ühes meie hotellis toidu- ja joogivarude eest ning tõusis siis ettevõtte piirkondlikuks asepresidendiks. Täna on ta Marriotti asepresident, kes vastutab muuhulgas kõigi meie hotellide eest Kesk-Euroopas - piirkonnas, mille müüginumber on miljard dollarit aastas.

Täna peetakse Ameerikas murettekitavat debatti immigrantidest tööjõu üle. Mina usun, et majutusettevõtted oleksid pankrotis, kui meil poleks võimalust immigrante palgata. Jah, me peame oma riigipiirid kindlustama. Aga me peame ka endiselt andma kõikidele rahvastele võimaluse oma Ameerika unistust teoks teha.

Enamik USA juhte ei adu, et reisimine ja turism on 6,5 triljoni dollariline globaalne majandusharu. Ainuüksi USAs teenib see majandusharu 1,3 triljonit dollarit aastas ehk kümnendiku meie SKPst.

See dünaamiline haru on kasvanud viimase kümne aasta jooksul ligi 30% - kõik reisivad ja ka Hiinas, Indias ja Ida-Euroopas tekkinud keskklass on hakanud maailma avastama.

Samal ajal on USA osa maailma reisi- ja turismipirukast langenud 9%-lt 6%-le ning selle muutmiseks tehakse vähe. Sellest on eriti kahju, kuna nõrk dollar muudab Ameerika külalistele nii soodsaks sihtkohaks.

Kummalisel kombel on Ameerika üks väheseid arenenud riike, millel pole turismiministrit, kelle kohustus oleks tuua riiki rohkem inimesi ja reisiraha. Isegi tilluke Island kulutab rohkem oma riigi reklaamimisele kui meie keskvalitsus. Tänavu kulutab majandusministeerium Ameerika reklaamimisele alla 4 miljoni dollari ning järgmisel aastal tänu Kongressile enam mitte sentigi. Seevastu Austraalia kulutab 80 miljonit dollarit ning on ihatuim reisisihtkoht maailmas, samas kui USA on langenud kuuendaks.

Veel hämmastavam ja masendavam on meie viisapoliitika. Me teeme inimestele siiatuleku väga raskeks. Ma saan kaitstud piiride tähtsusest väga hästi aru, sest 11. septembril 2001 kukkusid kaksiktornid New Yorgis Marriotti hotellile.

Ent kui sa oled näiteks brasiillane ja tahad tulla Ameerikasse, siis pead sa minema Ameerika konsulaati intervjuule ja sõrmejälgi andma. Kõlab mõistlikult, aga USA-l on Brasiilias vaid neli konsulaati ja väga paljud inimesed peavad intervjuuks sadu kilomeetreid maha reisima.

Täna on viisaintervjuu ooteaeg Rio de Janeiros 148 päeva. Kui 2000. aastal külastas USAd 737 000 brasiillast, siis 2005. aastal vaid 485 000 ning nad ka kulutasid 40% vähem. Ometi on Brasiilia reaal samal ajal dollari suhtes tugevnenud.

Reisimine on samasugune kaubandus, nagu see, kui me ekspordime lennuki, traktori või paari teksaseid. Kui üks meie hotellidest USAs üürib toa india või brasiilia turistile, on see ülekanne osa USA ekspordist. Mis veel parem, see eksport ei maksa Ameerikale midagi. Kogu infrastruktuur, mis turisti siia on toonud - transport, politsei, esmaabi - on juba paigas.

Meie viisapoliitika on kiiresti hakanud reisikaubandust takistama. See kahjustab meie majandust, sest ei luba kulutada rohkem ruupiaid, reaale või eurosid USAs. Ning see kahjustab ka meie riigi imidžit.

Kui me võtame inimestelt võimaluse Ameerikat oma silmaga näha, siis jääb vähemaks neid, kes võiksid väljaspool Ameerikast hästi rääkida. Uuringud näitavad, et 38%-l neist, kes kunagi USAs käinud pole, on Ameerikast positiivne pilt, riiki külastanutest aga arvab USAst hästi 54%.

Peame sedagi meeles pidama, et kui me laseme Ameerika imidžil maailmas halveneda, siis vähendab see meie võimalusi välismaal. Marriott International on viimase kümne aasta jooksul kolm korda kasvanud. Meie 2800 hotellist asub neljandik väljaspool USAd. Me tegutseme 68s riigis, kus otseselt meie palgal on 72 000 inimest. Meie rahvusvaheline äri toob sisse 5,3 miljardit dollarit, avasime just uue hotelli Moskvas. Jagame hotellikohtade arvu poolest esimest kohta Suurbritannias ja Hiinas.

Kuid me juhime hotelle ja müüme oma brändi, kuid need hotellid ei kuulu meile. Inimesed, kellele need kuuluvad, on teinud panuse ja investeerinud sadu miljoneid dollareid oma raha just Ameerika brändi. Kui USA saadab välismaailmale sõnumi, et meist on targem eemale hoida, siis ei tee see kahju ainult turismile, vaid seiskab ühe kasvumootori. USA ei saa endale lubada seda, et käitub isoleeritud saarena.

Autor: John Willard Marriott Jr