'Austan Eestis kõike peale valitsuse.'

Kuigi Burkhardtile Eesti üldiselt meeldib - näiteks tunnistab tema äripartner Guido Sammelselg, et Burkhardt veedab meelsasti aega tema suvekodus ja tõenäoliselt külastab Maarjamaad ka pärast raudtee müümist riigile -, jääb ameeriklasega vesteldes kumama solvumine meie riigi peale.

"Mulle meeldib Eesti ja see, kuhu riik on 15 aastaga jõudnud. Ma olen Eesti suhtes väga positiivselt meelestatud," ütleb Burkhardt. "Austan kõike. Välja arvatud valitsust."

Alles eelmisel nädalal tunnistas Burkhardt Äripäevale, kuidas ta poleks kunagi uskunud, et müüb raudtee riigile tagasi. Ometigi ostab riik nüüd BRSi osaluse välja, makstes selle eest 2,35 miljardit ehk topelt rohkem, kui BRS viis aastat tagasi riigile tasus. Lisaks on omanikud võtnud dividende ja juhtimistasusid 400 miljoni krooni eest.

Burkhardtile kuulub BRSis pisut alla kolmandiku. Hoolimata paberil ilusana paistvatest rahanumbritest raudtee müük Burkhardti ei rõõmusta. "Jah, ma olen juba jupp aega valitsuse peale tige olnud," tunnistab ta. "Kindlasti mõjutab nende selline käitumine Eesti riigi mainet."

Burkhardt peab valitsuse käitumist veidraks, seda eriti riigis, mis on tuntud liberaalse majanduskliima poolest. Tema jutust jääb kumama, et riigi omanduses on Eesti Raudtee tulevik tume ning BRSi aastate jooksul tehtud töö jookseb tühja. Burkhardt nimelt ei usu, et riik suudab raudteed sama hästi edasi arendada. Ta kardab, et riik viib raudtee tagasi olukorda, kust BRS selle mõni aasta tagasi üle võttis.

"Ma ei nimetaks seda kohutavaks organisatsiooniks," peab peaminister Andrus Ansip pisut liialdatuks Burkhardti hirmu, nagu jääks Eesti Raudtee areng riigi omanduses seisma ja ettevõte läheks tagasi kuue aasta tagusele tasemele. Ansipi hinnangul on täiesti selge, et BRS pole erastamislepinguga võetud kohustusi täitnud, kohtuvaidlused on praegu pooleli ja Ansip enam BRSi vigu loetleda ei taha.

"Kui nad ütlevad, et investeerisid teisale, siis see pole lepingu täitmine," lausub peaminister, kes Burkhardtiga kohtus majandusministrina ning seega inimesena ameeriklast ei tunne. "Ma ei tea, kui hästi ta on harjunud tegutsema ELi õigusruumis. Teatud kontroll monopolide üle, mis on ELis normiks, võis talle tulla suure üllatusena."

"Eestis juhtunus ei tohiks Burkhardtile midagi uut olla," arvab majandusminister Edgar Savisaar, kes meenutab, et Burkhardt ostis 1993. aastal koos äripartneritega Uus-Meremaa raudtee. 2004. aastal pidi riik selle tagasi ostma, kuna raudteel veetavad kaubakogused suurenesid, aga omanikud ei investeerinud piisavalt ja raudtee sattus kehva seisu.

"Ma olen selle raudtee üle väga uhke," ütleb Burkhardt Eesti raudteest rääkides. Vestleme telefoni teel, temaga kohtuda ei õnnestugi, kuna mees viibib sel nädalal Poolas ja Ukrainas.

Rahvusvahelise äri ajamine tähendab Burkhardtile palju reisimist - umbes veerandi oma ajast on mees lennus ja kodust eemal, ajades rahvusvahelisi äriasju. Tallinnas olles ööbib ta alati Olümpia hotellis. Guido Sammelselja sõnul on Burkhardtil seal teemantkliendi staatus, mis tähendab näiteks rohelist tuld hotellis ükskõik mis ajal numbrituba saada ja sealt lahkuda ning tasuta pesupesemist.

"Eks ta õige on, et reisimise kõrval muudeks hobideks eriti aega ei jää," tunnistab Burkhardt, kes võimalusel naudib muusikat, teatrit ja matkamist nagu ilmselt suur osa planeedi ülejäänud elanikest.

"Muidugi abikaasale meeldiks, kui ma oleksin rohkem kodus, aga ma olen talle öelnud ka, et kui ma liiga palju kodus passiksin, käiksin talle lihtsalt närvidele," naerab Burkhardt telefonis mahlaselt ja südamest.

Tõsi, mõnikord liitub koduperenaisest abikaasa Burkhardtiga, kuid tihti seda küll ei juhtu, kuna Burkhardtil on reisil peamiselt äriasjad ajada ning kaasal hakkaks lihtsalt igav. Paar aastat tagasi tunnistas ta intervjuus Eesti Ekspressile, et tema naine pole siin käinud, kuna neil on kodus vana koer, kelle eest tuleb hoolitseda.

Kogu perekond jõudis Eestit uudistama alles mullu augustis, mil Burkhardtid koos tütre ja tolle peigmehega nädal aega mööda maad ringi reisisid ja Peterburiski ära käisid.

"Jah, tõsi ta on, et koer lahkus meie seast," ütleb Burkhardt, kes pole oma perekonnas ainus kosmopoliit. Tema IT-valdkonnas töötav tütar läks mõned kuud tagasi mehele ning elab oma panganduses tegutseva abikaasaga hoopis Londonis.

"Eks tuleb õppida igas olukorras hakkama saama ja ma naudin reisimist," vastab Burkhardt küsimusele, kas selline tihe reisigraafik väsitavaks ei muutu. "Üldiselt selline ringisõitmine mind ei morjenda. Iga reis on eriline ja äri ajades ei hakka kunagi igav."

Mõnikord mõtleb Burkhardt ka pensionile mineku peale, aga niipea seda veel ei juhtu. Lisaks Eesti Raudteele on mehel palju teisi äriprojekte, mis teda tegevuses hoiavad. Ka on Burkhardt kindel, et raudteede erastamisi seisab eri maailmanurkades veel terve hulk ees.

Ta küll mõtleb Eesti Raudtee tuleviku peale riigi omanduses, kuid tunnistab, et see pole enam tema mure. Kui riik raudtee tagasi ostab, on riigi asi sellega edasi tegeleda.

"Ma ei võta seda kõike isiklikult, see on äri," ütleb Burkhardt lõpetuseks. "Saame raudtee eest head hinda ja võib ju öelda, et seegi on edu. Kuigi mina tahaksin parema meelega jätkata edumeelse ja hästi toimiva raudtee arendamist. Riigi omanduses seda ei juhtu ja selle üle pole keegi uhke."

Valitsus ja BRS on nägelenud raudteefirma pärast erastamise esimesest päevast või isegi enne seda.

Tagasimüük riigile oli üks lahendusi. Varem proovis raudteefirma börsile minna ja pakkuda end näiteks Tallinna Sadamale.

Edward Burkhardti osalusega erafirmale heitsid majandusministrid riigi esindajana ette paljusid asju, kuid korduvalt kaht: vanad Ameerika vedurid ja investeerimiskohustuste täitmata jätmine.

Omanikud Jüri Käo ja Guido Sammelselg ütlesid eilses Eesti Päevalehes, et on investeerimiskohustused 400 miljoni krooniga ületanud. Valitsuse arvates on investeeritud 300 miljonit krooni vähem, kui ette nähtud. Riigile ei sobinud näiteks, et investeeringuteks olid koolituskulud, hotellikulud või sõiduautod. Eesti Raudtee esindaja nimetab äriplaani nüüd "karistusdokumendiks".

2005 näitas Burkhardti juhitav raudteefirma riigile hambaid raudteetariifide koha pealt. Eesti Raudteele ei sobinud raudteeinspektsiooni kava langetada tariife, see jätaks Eesti Raudtee ilma 800 miljonist kroonist aastas. Investeeringud peatati. Eesti Raudtee lubas tariifide pärast Euroopa Kohtuni minna. Tüli on seni Eesti kohtutes ja tariifid seetõttu hangunud.

Vaidlusi oli teiste vedajategagi. 2004 suvel alustas Spacecom vedusid Eesti raudteel vastavalt lepingule. Spacecomile kehtestati tema meelest liiga kõrged infrastruktuuritasud, mistõttu ta kaebas Eesti Raudtee kohtusse. Detsembris teavitas Eesti Raudtee Spacecomi lepingu ametlikust lõppemisest ja jätkas kohtumääruse sunnil Spacecomi teenindamist erakorralise läbilaskevõime alusel. Kokku kasutab Eesti Raudtee infrastruktuuri neli vedajat.

Eriti jääb Burkhardt meelde 74 kasutatud Ameerika veduri siia toomisega - madala aurikuvilega raske veeremipark, mille kohta Burkhardt lubas, et "siin sõidavad nad veel 30 aastat". Laev esimese kümne veduriga jõudis Tallinna 2002. aasta kevadel. Kaks nädalat hiljem hoiatas majandusministri nõunik Heido Vitsur, et need vedurid on siinsel raudteel sõitmiseks ohtlikult rasked. Burkhardt kinnitas, et mingit ohtu ei ole, kui vedurid aeglasemalt sõitma panna. Tegelikult oli valitsusel plaan osta vedureid Venemaalt.

Siis juhtus õnnetus. Augustis 2002 Lääne-Virumaal Kabala lähedal jäi kahe kaubarongi kokkupõrkest puudu 1 minut ja 20 sekundit. Kriisikomisjonini raudteeameti poolt jõudnud andmetel sõitis Eesti raudteedel sel ajal 23 tehniliselt kontrollimata ja sõiduloata vedurit.

Ülevõtmise ajal töötas Eesti Raudtees 4800 inimest, see oli üks Eesti suuremaid ettevõtteid. Praegu töötab raudteel 2300 inimest. Koondamiste pärast barrikaadidele ei mindud, ehkki ka seda ennustati.

Burkhardt on väga väleda mõtlemisega ja paindlik ärimees, kui asi puudutab tema huvisid.

Igast tema sammust ning säravast keep smailing'ust võib raskusteta välja lugeda, et tegemist on maailma võimsaima riigi esindajaga, kes kasutab kõiki oma riigi võimuagregaate enda huvides.

Mõistan ka tema pettumust, et Eesti Raudtee esimeste aastate tootlus sulas oodatust väiksemaks, kuna Eesti astus Euroopa Liidu liikmeks, ja et Eesti on suutnud vähemalt selles küsimuses käituda riigina.

Burkhardt on väga muhe mees, seltskondlik ja hea huumorisoonega. Kui keegi räägib kusagil anekdoodi, siis Edward võlgu ei jää, vaid räägib raudselt kaks tükki vastu.

Teda ei loksuta üldse see, kui pagas järjekordselt kohale ei jõua või Poolas taas kord kohver ära varastatakse. Ikka saabub ta sellest hoolimata rõõmsalt Eestisse, öeldes: "Näed, tehti selline trikk ja seekord peab lihtsalt hambaharjaga läbi ajama."

Samas on ta tõsine kapitalist selles mõttes, nagu me kujutame kapitalisti ette nõukogudeaegsetest õpikutest. Ta võitleb viimse veretilgani oma raha eest, aga jääb alati seaduslikkuse piiridesse. Tal on Eestis palju sõpru,

alustades minust ja lõpetades paljude raudteetöötajatega. Usun, et tal on isegi poliitikute hulgas sõpru.