Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Gemballa - kui tavalisest Porschest enam ei piisa
Gemballa puhul ei ole tegu järjekordse tuuningufirmaga, kes suudab su auto ära spoilerdada, vilkuvaid tulukesi täis toppida ja suure hädaga ka mõne lisahobujõu leida. Uwe Gemballa üle 25 tegevusaasta selles äris on viinud ümberehituse hoopis teisele tasemele. Kui klient soovib, saab auto ka spoileri külge ja sõiduk muudetakse välimuselt jõulisemaks, kuid kõik tükid omavad sealjuures mingit otstarvet. Kõik spoilerid on tuuletunnelis katsetatud ja neist on ka kasu, peale selle et nad ilusad välja näevad.
Mingit mõistmatut ja imelikku tilulilu Gemballade küljest ei leia. Autole pannakse alla suuremad veljed - kuid seda selleks, et sinna sisse mahuks suured pidurid; mootor ehitatakse märksa võimsamaks, kuid midagi ei tule vastupidavuse arvel, vaid muudetakse ka käigukaste ja mootori enda detaile nii, et kogu krempel kestaks aastaid nagu uus auto ikka. Siit ka kohe väike erinevus tavatuuninguga: nimelt minnakse Gemballasse autot, mitte spoilereid ostma. Gemballa müüb teile salongist auto, mitte ei ütle, et sebige ise masin ja me siis teeme sellega midagi.
Uwe Gemballa kogemused ja ideed pärinevad võidusõidust. Nimelt on mees selles vallas üsna tuntud ja nüüd pakutakse ringrajaautodega sarnast võimsust arendavaid masinaid ka tavaostjaile, kuid loomulikult on vahe selles, et klient ei saa oma raha eest mitte torusid pungil täisjäiga võidusõiduauto, vaid parimate salongimaterjalidega viimistletud ülikiire luksussõiduki. Turvalisustki ei jäeta unarusse - kui lisatakse mootorivõimsust, pannakse alati ka suuremad pidurid. Kui keegi soovib vaid mootori putitamist, võib telefonitorust arvatavasti kuulda saksakeelset kärkimist ja paukumist, mis lõppeb toru hargile klõpsatamisega.
Gemballa Eesti esindajal Premium Motorsil on olemas ka näidismudel, mis, tõsi, Saksa autotootja üks lahjemaid poegi, tootes "vaid" 600 hobujõudu. Sellega sai natuke mööda Eestimaa teid vuratud ja elamus ei lasknud mitu ööd rahulikult magada, ikka tuli silme ette suur justkui eest ära tormav esiosa ning kõrvus kumisesid kummutist kostvad paugud ja lõrin.
Tegemist on originaalselt tehasest väljunud turbomootoriga Porsche Cayenne'iga, mille toodetavast 450 hobujõust ei piisanud - see number muundati mootori ümberehituse käigus 600 peale. Tohutu väändemomendi tarbeks on täiustatud ka käigukasti, et see ikka aastaid vastu peaks. Käigukastile pannakse lisaks sisemistele muudatustele lisajahutid, et see tohutute jõudude tõttu üle ei kuumeneks.
Ka välimus on saanud üsna suure teisenduse. Muudetud on kõiki kaitseraudu, küljelaiendeid ja mootorikatet. Esiosa suur "suu" on midagi, mille tahavaatepeeglisse ilmumisel võivad nõrganärvilisemad tõsise vapustuse saada. Suurtel avadel on lisaks macho'likumale välimusele ka kindel otstarve - anda mootorile rohkem külma õhku. Alla on pandud suuremad veljed, mille sees hiigelsuured pidurikettad ja tohutud Gemballa kirjadega pidurisadulad. Viimased peavad kindlustama, et meeletu tõmbega masin igal ajal ka korralikult pidama saaks. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et järsul peatumiskatsel tahavad silmamunad peast eralduda ja auto seisab siis, kui juht käsib.
Sisemus on helepruuni naha toel tõeliseks luksussalongiks muutunud. Vahetatud on istmed ja lugematul hulgal detaile. Rool näeb välja, nagu pärineks ta otse mõnest ulmefilmist, kuid on väga mugav ja multifunktsionaalne - sellelt saab vahetada nii raadiokanaleid kui ka käike. Armatuurlaual näitavad numbrid kuni 330 kilomeetrit tunnis.
Kui autoga stabiilsel kiirusel kulgeda, ei saa kohe kuidagi aru, mis kapoti all peitub. Kõik on vaikne ja rahulik ning mõnusalt õõtsudes võiks lausa magama jääda. Omavahel saab rääkida sama tasasel häälel nagu elutoas. Kui aga teha kiire liigutus parema jalaga ja pedaal põhja suruda, muutub kõik. Summutajast väljub vihase lõvi lõrin, sõitjad vajuvad istmesse ja kiirust paljastava näidiku seier liigub sama kiiresti nagu pesumasina trummel. Sõitjad sügavalt istmetes ja lõrin kõrvu paitamas, lendab must maastur mööda teed, pauk, järgmine käik, järjekordne litakas summutist ja uus käik. Omavahel rääkimine on võimatu. Ei, lärm ei ole nii hull, kõik on normide piires, kuid kiirendus võtab hingetuks. Kui paljud ikka on istunud maasturis, mis suudab nad nelja ja poole sekundiga nullist sajani lennutada.
Omanik vaatab kaasistujate ehmunud nägusid ja muigab, nagu tahaks öelda: mul oli ka alguses selline tunne ja see tunne on hea!
Fotod: Meeli Küttim