Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Liiga aus Hirvekütt
Teater NO99 uuslavastus "Hirvekütt" tekitas segaseid emotsioone, mis jäidki päris lõpuni selgeks mõtlemata. Ropendamisest ning hirmuelamustest küllastunud etenduse taga oli tõsine sõnum, mida tabanuks kõige paremini ehk need vaatajad, kel sõjateemaga isiklik kokkupuude olemas.
Ütlen igaks juhuks, et J. F. Cooperi Nahksuka-juttude Hirvekütiga pole selles tükis mingit pistmist. Etendus põhineb hoopiski Michael Cimino 1978. aasta filmil ning räägib Vietnami sõjas muserdatud meestest enne ja pärast sõda.
Minu jaoks oli "Hirvekütt" liiga aus. Etenduse korduv võtmestseen raha peale enesetapuruleti mängimisest mõjus õõvastavalt. Ei olnud vahet, kas eluohtlikku mängu sunniti mängima või tehti seda vabatahtlikult, et raha teenida - mingil hetkel sai piir ületatud ning etendus väljus esteetilise elamuse raamidest. Arulage julmus ning sellega seotud fanatism on teema, mida pigem väldiksin, olgu see kui tahes kunstiliselt välja mängitud. Olgugi et lavastuse kontseptsiooni kohaselt oli eesmärgiks näidata sõda vaid vihjamisi, võisid liiga hea kujutlusvõimega inimesed ka sellest pisku all kannatada.
"Hirvekütt" pidi keskenduma sellele, mis oli enne sõda ja mis sai pärast, ning kuidas inimeste minapilt seoses sõjaga muutus, kuid minu jaoks sai etendus surmastseenidega läbi. Hilisemad episoodid ning lõpukummarduste saateks lastud hoogne rock'n'roll õõnsaid emotsioone enam peletada ei suutnud. Mis sellest järeldada saaks? Ju siis oli näitlejatöö veenev.
"Hirvekütti" vaatama minnes on hea teada natuke tausta ning sündmustiku kulgu, et oskaks võimalikeks elamusteks valmis olla. Kuna etenduse osaks on inimeste sõttaminemise ning sõjakoledustega seotud hingelised muutused, siis peab vaatajal jaguma tahtmist ja külma närvi see teema endast läbi lasta.
Etenduse lavastuslik lahendus oli suurepärane. Mõtlemapanev süžee sõja poolt katkestatud lustlikust elupõletamisest sai lavastaja Tiit Ojasoo käest köitva kuue. Polnud karta, et etendus oleks jätnud mahti omi mõtteid mõelda, tegevus arenes kiiresti ning tõrgeteta.
Sündmustik kulges "Hirvekütis" punktiirina läbi erinevate episoodide, mille kokkusidumist vaataja õigupoolest ei vajanudki.
Kuna asjad kulgesid etenduses kronoloogiliselt õigesti ning nende vahel oli ilmne side, siis polnud raske lünki omapoolse panusega täita. Sõja mõttetuse kujutamisele aitas tekkinud juhuslikkus ja kaootilisus kaasagi.
Näitlejad olid oma rolli(de)s veenvad. Aktiivne ja avalik ropendamine kõigi osatäitjate suust polnud mõeldud intrigeerivana, see oli elustiili ja eagrupi omapära, mida laval näidati. Õnneks mängiti see ka ilma piinlikkust tekitamata välja.
Lakooniline lavakujundus - tervet lavapõrandat kattev vöökõrgune hakkepuiduhunnik - mõjus laheda leiuna. Tavaline puulaastuhunnik pakkus lugematuid mänguvõimalusi. Iseloomulike žestide lisamisega moondati see kord autoks, kord piljardilauaks, kord sõjatandriks või jahilkäimise metsadeks. Laastuhunnik kõlbas ka kirikuks või pulmariisiks, mida vastabiellunutele kaela visati.
Kohati hüsteeriliste meeleolude virvarris aitas just kujundus hoida etendust pidetuks muutumast. Kui mingi episood vilksaski mööda ilma vaatajas tugevamaid seoseid tekitamata, siis järgmises hetkes korduv hakkpuidu-sümboolika säilitas teadmise, et poolelijäänud tegevusliinid pole kuhugi kadunud.