Paar kopikat, keegi?

Mõned emad hoiavad enda lapsi asotsiaalidest meetrite kaugusel, teised emad annavad lapsele pihku kümneka, et see raha õnnetule pihku poetaks.

Mõned emad eputavad, laps käevangus, kaaskodanike ees enda vastutulelikkusega ja viskavad demonstratiivselt ning võimalikult laia kaarega kerjustele münte - õpetades enda järeltulijatele, kuidas olla empaatiavõimeline inimene. Lapsed ju õpivad kiiresti.

Minu ema südames on samuti igasuguse omakasuta koht ühiskonna väetimate kihtide jaoks. Kord astus talle ligi määrdunud riietes koolieelik, kes mangus paari krooni. Ema pakkus talle võimalust endaga poodi kaasa tulla, et üheskoos midagi süüa osta. Poiss aga keeldus ja jooksis eemale.

See seik demonstreeris asotsiaalses maailmas kehtestatud hierarhiat. Nähtavasti oli poissi nurga taga ootamas mõni suurem poiss, kes lootis enda võlgasid sisse nõuda. Võileib või kartulisalat polnud nähtavasti tema definitsioon "võlgade elimineerimisele".

Abitud kerjused lähevad mullegi hinge, ent ma mõtlen alati kaks korda enne annetuse tegemist. Pähe tormavad mõtted: raudselt läheb ostab odekat ja jääb purjuspäi Aegviidus rongi alla, raudselt panevad narkarid selle raha pihta, raudselt, raudselt… Olles tunnistanud kaheksateistkümne eluaasta jooksul ühiskonnas lokkavat debilismi (õigekeelsussõnaraamatust jääte seda sõna viimsepäevani otsima), ei suuda uskuda inimeste siirussesse ja õigetesse motiividesse.

Aga! Mis teeb mind paremaks kerjusest tänavanurgal? Ma kulutan taskuraha kartulikrõpsude, limpsi ja muude õuduste peale. Minagi kohtlen raha lohakalt ja imestan, et raha pidevalt haihtub kuhugi. Enam ma ei lase ajul enda südant takistada. Järgmine kord viskan kümneka ja olen enda üle uhke, et vähemalt niisama mööda ei jalutanud, erinevalt paljudest külmadest linlastest.

Tegelikult ka - asotsiaal tehku rahaga mida tahes. Loomulikult eelistaks, et tüüp sööb kõhu täis ning üritab elu rööpasse seada, aga maailma parandada ma ei oska. Seda tehku Jumal, Allah või kes iganes. Minu südametunnistus jääb sellest nii ehk naa puhtaks. Minu motiiv oli hea.

Autor: Joonatan Allandi