Riigipea palk jääb firmajuhile alla

Maailma rikkaima riigi USA presidendi George W. Bushi aastapalk on 4,98 miljonit krooni. Umbes poole võrra lisanduvad sellele kompensatsioonid ja esinduskulud ning tasuta elamine Valges Majas.

Bushiga samaväärset palka saab Jaapani peaminister, veidi jääb maha Briti peaminister. Maailma riigijuhtidest teenib teadaolevalt aga enim Singapuri valitsuse juht Lee Hsien Loong, kes paneb aastas taskusse üle 12 miljoni krooni.

USA suurfirmade juhtide sissetulekutega võrreldes on Bushi palk õige tagasihoidlik. CNN Money and Fortunesi andmeil olid eelmise aasta sissetulekute tipus kolme naftafirma juhid, kelle teenistust paisutasid rikkalikud optsioonid ja boonused. Firma Nabors Industries tegevdirektor Eugene Isenberg teenis aastaga 888,2 miljonit krooni, Occidental Petroleumi juht Ray Irani jäi temast kümmekonna miljoniga maha. Parima palgaga naisjuht, Oracle'i peadirektor Safra Catz teenis Isenbergist kolm korda vähem, kuid oma 324,7 miljoni kroonise sissetulekuga edestas ta presidenti tublisti.

Suurte kontrastide maa on ka Venemaa, samuti Ukraina. Briti uurimisorganisatsiooni Hay Group andmeil on Venemaa presidendi Vladimir Putini aastapalk 1,11 miljonit krooni ja Ukraina presidendi Viktor Juštšenko aastapalk umbes 970 000 krooni. Samas on teada nendes riikides oma firmade tegevjuhtidena töötavate Vene oligarhide miljardilised aastasissetulekud. Ajakirja Wprost andmetel oli Vene rikaste edetabelis kolmandal kohal paiknev Alfa grupi omanik Mihhail Friedman kasvatanud aastaga oma vara 54,7 miljardi krooni võrra. Talle järgnenud Severstali omanik ja tegevjuht Aleksei Mordašov aga koguni 84,6 miljardi krooni võrra. Kahjuks pole teada, kui suur võib sellest olla palgaosa.

Enamasti valitseb arusaam, et poliitikutele tuleb maksta korralikku palka, et neil ei tekiks korruptsioonihimu.

Singapur on otsustanud selle ohu vältimiseks oma liidritele eriti head palka maksta. 12,5 miljoni kroonisele palgale lisandub kaks korda nii palju soodustusi.

Gruusia eelmise presidendi Eduard Ševardnadze ajal oli riik õige korrumpeerunud. Mihhail Saakašvili võimuletuleku järel tuli korruptsiooniohu vältimiseks appi filantroop George Soros. Tema fondist hakati valitsuse liikmetele kiusatuste ärahoidmiseks juurde maksma. See aitas tõsta ka presidendi 30 000kroonise aastapalga umbes 448 000 kroonile.

Alati ei õnnestu korruptsiooni aga ära hoida. Näiteks Ukraina president Leonid Kutšma lahkus ametist palju rikkamana, kui palk eeldanuks.

Sama lugu on Türkmenistanis, kus president Saparmurat Nijazovi ametlik aastapalk on 134 350 krooni, kuid talle kuulub pank, mille aktsiakapital on 746 miljonit krooni.

Rootsi ja Taani peaministri aastapalk on 2,4 miljonit Eesti krooni, millele lisanduvad mitmesugused soodustused. Islandi peaminister teenib 2,1 miljonit, Norra peaminister 1,94 miljonit ja Soome peaminister 1,83 miljonit ning neilgi on lisaboonuseid.

Kui võrrelda Põhjala valitsusjuhtide sissetulekuid tippfirmade tegevjuhtide palgaga, siis vahe tuleb umbes kümnekordne. Nagu ilmneb Rootsi Svenska Dagbladeti sel kuul tehtud börsifirmade tegevjuhtide palkade võrdlusest, on need parimad Rootsi ja Soomes. Suurim aastasissetulek oli Rootsi Ericssoni juhil Carl Henric Svanbergil, kellel see küündis 37,7 miljonini. Miljoniga jäi temast maha Soome Sampo kontserni juht Björn Wahlroos ja temast sama palju Nokia juht Olli-Pekka Kallasvuo.

Taani parima palga teenis firma TDC juht Henning Dyremose, kelle aastasissetulek oli 23,8 miljonit krooni. Põhjalas jõuliselt tegutseva Islandi Kaupthing Banki tegevdirektori teenistus oli 13,6 miljonit. Rikka Norra parim palk oli Põhjala riikidest viimasel kohal. Selle sai Den Norske Banki tegevdirektor Svein Aaser, tema aastateenistus oli 11,7 miljonit krooni.

Kümnekordne vahe kehtib ka Saksamaal, kus liidukantsleri aastapalk on 3,99 miljonit krooni. Juhtivate Saksa firmade tegevdirektorite keskmise aastapalk oli mullu 47 miljoni krooni.

Saksamaa suurima palgaga firmajuht oli mullu Deutsche Banki tegevdirektor Josef Ackermann, kelle aastasissetulek oli 131,5 miljonit krooni.

ELi väikeriikidest oli väga hea palk Iirimaa peaministril Bertie Ahernil, kelle aastapalk on võrreldav suurriikide juhtide omaga - 3,86 miljonit.

Eesti peaministrile kuulus palgaedetabelis oma ELi ametivendade seas tagantpoolt kuues koht.

Kaks viimasel ajal enim kõneainet pakkunud tipp-poliitiku tulusasse ärisse siirdumist on pärit Saksamaalt ja Rootsist.

Gerhard Schröder võttis pärast kantsleriameti mahapanekut vastu Vene Gazpromi pakkumise ja asus Läänemere gaasijuhtme konsortsiumi järelevalvenõukogu esimeheks. Tema arvatav aastapalk on 15,6 miljonit krooni, mis on mitu korda rohkem kui kantsleripalk. Mitmed Saksa poliitikud nimetasid Schröderi sammu ebaeetiliseks. Schöderist on kujunenud Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Vene energiapoliitika peamine kaitsja Saksamaal.

Rootsis diskuteeritakse praegu selle üle, kas välisministriks tõusnud Carl Bildt tohib säilitada talle kuuluvad Vene naftaaktsiad või ei. Sel nädalal teatas peaminister Fredrik Reinfeldt lõpuks, et Bildt ei pea 2000 Vostok Nafta aktsiast ja 15 000 aktsia optsioonist loobuma. Need omandas ta möödunud aastatel, kui oli Rootsi ärimehe Adolf Lundini nõunik ja tolle Venemaal tegutsevate firmade Vostok Nafta ja Lundin Petroleum juhatuse liige. Kui välisministrina on Bildti aastapalk praegu 1,98 miljonit Eesti krooni, siis aktsiate ja optsioonide müügiga teeniks ta tublisti üle 8 miljoni krooni.

Vostok Naftal on osalus Gazpromis, mis asub rajama Läänemere gaasijuhet. Et Gazprom pöördub peatselt Rootsi valitsuse poole palvega esitada selle gaasijuhtme kohta ametlik seisukoht, siis on Rootsi pressi väitel tegemist huvide konfliktiga. Nimelt peab Bildt välisministrina esindama Rootsi ja ELi huve, samal ajal kui tal on mängus ka isiklikud ärihuvid.