Rõdu kinniehitamine eeldab ehitusluba

Vastavalt ehitusseaduse N 2 lõige 6 punkt kolmele on ehitamine muuhulgas ehitise rekonstrueerimine. Sama paragrahvi punkt kaheksa järgi on rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine.

"Kui inimene muudab rõdu ilmet, on ehitusseaduse järgi tegemist rekonstrueerimisega ja rõdu on kindlasti piirdekonstruktsioon," selgitab Viimsi valla ehitusameti juhataja Juhan Kuller. Seega on rõdu kinniehitamiseks vaja kohalikult omavalitsuse ehitusluba või kirjalikku nõusolekut.

Ehitusseadus sätestab, et väikeehitise puhul piisab kohaliku omavalitsuse kirjalikust nõusolekust. (Väikeehitis on kuni 60 m2 ehitusaluse pinnaga, maapinnast kuni viis meetrit kõrge ja ilma avalikkusele suunatud funktsioonita.)

Ühtekokku tähendab see Kulleri kinnitusel, et tavalise paneelmaja rõdu kinniehitamiseks tuleb ikkagi taotleda ehitusluba, kuna rekonstrueerimist piiritledes läheb vastavalt ehitusseadusele arvesse terve hoone ehitusalune pind.

Tallinna linnavalitsuse planeeringute osakonna juhataja Martti Preem tõdeb, et paneelmajade rõdude massiline ja kaootilise kvaliteediga kinniehitamine on probleem. "Tallinn suhtub sellesse mitte just väga soojalt, kuid teisalt on see meie kliimavöötmes paratamatu," märgib ta.

Preemi arvates rõdude kinniehitamisel Tallinnale ideaalne variant puhas klaaspind ilma vertikaaljaotusteta. Samas tähendab pinnavõitmise eesmärgil ja alumisel korrusel ka julgeoleku kaalutlustel rõdude kinniehitamine ikkagi fassaadi muutmist. Ühelt poolt on see pisiasi, teisalt võib tema sõnul juba ühe rõdu kinniehitamisega rikkuda terve maja fassaadi. Seni tehtud eriilmelisi kinniehitamisi peab Preem ikkagi omavolilisteks, seetõttu tuleks need lasta lammutada. Liiatigi võiksid ühistud näidata üles teadlikkust ja eraviisilisse ehitustegevusse aktiivselt sekkuda. "Rõdu ei ole korteriomaniku isiklik asi," lisab ta.

Lisaks avaldab Preem lootust, et ehk hakkab aina tugevnev järelevalve ka niisuguste kinniehituste autoreid ja valdajaid trahvima.

Mustamäe ja Lasnamäega võrreldes on Preemi väitel kõige vähem rõdusid kinni ehitatud Õismäel. Ilmselt on sellel ka oma põhjus - majade tavalisest kvaliteetsem teostus. Säilitamaks linnajaos algusest peale loodud terviklikku arhitektuurset miljööd, lubab linn Õismäel rõdusid kinni ehitada vaid ilma jaotusteta ning ühtmoodi raamistatult.

Kullergi hindab, et hoone peaks laias laastus ikkagi ühtlane välja nägema. "Kui juba kinni ehitada, tuleb seda teha ühtlaselt," arvab ta. Teisalt siiani ei ole Kulleri tõdemusel vallas veel ühegi rõdu omavolilist kinniehitust maha lammutada lastud.

Kulleri seletusel peab Viimsis iga inimene, kes soovib rõdu kinni ehitada, sellest omavalitsusele teatama. Vald menetleb iga juhtumit eraldi. Komisjon tutvub elaniku taotlusega ja arhitekt hindab tema jooniseid - sellest lähtudes otsustataksegi, kas ehitusluba väljastada või mitte.

"Ega neil rõdudel erilist otstarvet polnud. Tihtipeale kasutati neid kolikambritena," tõdeb pikaaegne Eesti NSV Arhitektide Liidu esimees ja kogenud arhitekt Mart Port, kes ka ise osales paljude tüüpsete paneelmajade kavandamisel. Erinevalt nüüdsetest kortermajadest, kus iga detail peab olema otstarbekas, olid lodžatüüpi rõdud valdavalt pigem fassaadi elavdajad.

Rõdude teise põhjusena nimetab Port üleliidulisi rangeid standardeid, mille tõttu korterid said tihti läbikäidavad toad. Siin saigi normeeritud pinda rõduga varjatult suurendada. Seega oli kinniehitamise puhul tegemist mõneti oodatava protsessiga. Lisaks ei näe ta nende ühtlases ja maitsekas kinniehitamises midagi halba.

Juba nõukogude ajal takistas aga rõdude kinniehitamist pidev fassaadide ühtsuse säilitamise järelevalve. Üksvahe pani linna täitevkomitee lausa miilitsad jälgima, et maja fassaadil ei oleks näha kuivavat pesu või jahtuvat kisselli, rääkimata rõdu kinniehitamisest.