Nahk või tekstiil?

Autodele puhastusteenuseid pakkuva Carzone OÜ juhataja Kristjan Petersoni sõnul on riidest sisu tegelikult oluliselt kergem puhastada kui nahksisu.

Nimelt kogub riie ainult tolmu ja selle või siis sinna tekkinud plekkide väljavõtmiseks on vajalik vaid keemiline pesu.

Samas tuleks Petersoni sõnul tulla nahast sisuga autoga juba peale ostmist otse hooldusesse. Kui te seda ei tee, tekivad istumiskohale mõrad. Edasise murenemise käigus arenevad nendest omakorda praod ning lõpuks läheb nahksisustus katki.

"Olen näinud aastavanust autot, millel on nahkistmed katki," kinnitab Peterson.

Hooldus tähendab seda, et kõigepealt puhastatakse pinnad kõikvõimalikust tolmust ja mustusest, seejärel kuivatatakse ja siis kreemitatakse. Kreemitamine on tähtis, sest see teeb naha pehmeks ja ei lase tal kõvaks minna. Just liigne jäikus ongi tihtipeale põhjus, miks nahkistmed pragunevad ja hiljem puruks lähevad. Kõige lõpuks pannakse istmetele nahakaitse.

Kõikvõimalikest odavatest nahahooldusrasvadest soovitavad nii Smart Service'i juht Eduard Aleksašin kui ka Carzone'i juht Kristjan Peterson hoiduda.

Rasv teeb küll naha pehmeks, kuid seda peab nahale pidevalt kandma hakkama ja sellel on ka kõrvalmõjud. Nimelt teeb rasv naha libedaks, võib võtta maha naha värvi ja ühe ebameeldiva nüansina võib see ka riideid määrima hakata.

Samas on nahksisustuse hooldusaeg tõepoolest märksa lühem kui keemilise pesu korral. Nimelt peab keemilise pesu läbinud auto kuivama ning kogu tööprotsess kestab terve ööpäeva. Naha puhul saab hakkama kõigest nelja tunniga.

Äripäeva projektijuht Asso Laido nahast sisusid eriti ei armasta.

Nahast sisu peamise miinusena toob ta välja selle, et talvel muutub iste külmaks ja kõvaks, samas ei saa suvel tumedale istmele päikese käes seisnud autosse lühikeste pükstega istuda, sest nii võib jalad ära põletada. Nahast sisu eeliseks peab ta küll kerget puhastatavust, kuid nendib, et pole iialgi ostnud autot, et seda puhastada.

Paljud kipuvad arvama, et tekstiilist sisu säilib paremini, kui istmetele katted panna. Selle lükkab kohe ümber Kristjan Peterson, kes nendib, et tegelikult on katte ja istme vahel hõõrumine ikka olemas ja iste kulub endiselt, kuid kui midagi juhtub, määrduvad nii iste kui ka kate, pealegi on istmed katete all lõpuks üsna läpatanud olekus. Lisaks kipuvad katted istmetele värvi andma ning seda pole hiljem isegi keemilises puhastuses kuigi kerge välja võtta.

Olen kasutanud nii tekstiil- kui ka nahksisuga sõidukeid. Viimatimainituga olen liigelnud viimased kaks aastat.

Sajand ja rohkem tagasi sõitsid ringi tõldautod, millel autojuhi kabiin oli ilma katuseta ja iste kaetud nahaga. Härrastekambris kasutati seevastu rohkelt plüüši. Tänapäeval on autoostjatel salongimaterjalide valikusse mõneti kummaline suhtumine. Millegipärast eelistatakse võimaluse korral nahka.

Minu isiklik lemmik on siiski plüüš- või kvaliteetne tekstiilsalong. Riie on hubasem ja soojem. Suvel muutub tume nahk päikese käes ülituliseks ja talvel on istmesoojendusel tükk tegu enne, kui keha ebameeldiva külma tunde minetab. Suvel pikemalt sõites hakkab inimese enda nahk konditsioneerist hoolimata higistama ja lühikeste pükstega autost sisse-välja hüpates on jalad lõpuks katki hõõrutud.

Teisest küljest on nahkkattega istmeid oluliselt lihtsam ja mugavam hooldada. Natuke puru või ka veerand pudelit koolajooki ei tee tumedale nahkkattele suurt kahju. Paraku on tänapäeval häda selles, et enamiku automarkide kallimatel mudelitel kuulub nahksisustus standardvarustusse ja ostjal ei saagi valida tekstiilist salongiviimistlust.