Uudised
5. november 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ilma katmata ei püsi ükski roos

Vähe sellest, et iluaia kuningannat roosi tuleb pakasekraadide ja vinge tuisutuule eest kaitsta. Põltsamaa külje all juba kümmekond aastat kuulsust kogunud Joosti aiandi agronoom Andro Otsus selgitas, et tegelikult algab rooside talveks ettevalmistamine juba tunduvalt varem. "Kõik algab juba taime istutamisest," kinnitas ta.

Mis ei tähenda sugugi, et talvega peaks võitlema asuma juba varakevadel. "Istutada võib neid vabalt seni, kuni labidas veel mulda läheb: kuigi maapind võib olla juba kohretanud, püsib pinnases temperatuur plussis. Juurdumisprotsess kestab niikaua, kuni kraadid mullas on pluss viis või kõrgemad," seletas Otsus.

Kuidas siis roosipõõsa istutamine käib? Esiteks koha valik: roosile sobib kasvuks koht, kus mullakiht on piisavalt tüse, hea, kui vähemasti pool meetrit. Ka peaks muld olema viljakas ning liigvesi pole hea.

Loomulikult saab roose kasvatada ka lahjemal pinnasel, aga sel juhul tuleb hoolega väetada.

Valitud asukoht peab olema ka päikseline. Roos vajab päevas vähemalt kuus tundi päiksesära. Kui seda pole, elab ka, aga rikkalikku õitekoormat ei tasu sel juhul oodata.

Roosi tarvis valitud koht tuleb hoolega läbi kaevata umbes 30 sentimeetri sügavuselt ning mullale juurde segada hästi lagunenud komposti. Kel on soov rajada omaette roosipeenart, soovitatakse ühe ruutmeetri kohta lisada 10 kilogrammi komposti.

Kui pinnas on kehv, lisada veel lämmastikuvaba sügisväetist. Väetise valikul tuleks hoolikalt tutvuda paki sisuga ning lähtuda siis numbrist.

Roos tuleb mulda istutada nii, et pookekoht jääb 5-7 sentimeetrit mullapinnast allapoole. Selline istutus tagab parema tuulekindluse, parema külmakindluse talvitudes ning lisaks taime parema hargnevuse hilisema kasvu ajal.

Istutatud taim vajab korralikku kastmist. Olgu või üks kord nädalas, aga vähemalt 15 liitri veega peab saama üks ruutmeeter pinnast läbi ujutatud. Vee hulk sõltub muidugi omakorda ka mulla omadustest.

Sääraselt istutatud roos on esmane garantii, et taim talve vastu peab, teadis Otsus öelda. "Kõige suurem tähtsus on siiski sordivalikul," lisas ta.

"Praegu tuuakse Eestisse roose küllalt palju piiri tagant sisse, kuid keegi ei tea ega julge öelda, kas nad ka meie tingimustes vastu peavad.

Joosti aiandi rooside pluss on, et me müüme vaid taimi, mis Eesti talvele vastu panevad. Neid sorte, mis end ei õigusta - kas on nõrga külmataluvusega või siis haigustele altid -, ei võta me üldse paljundussegi. Vaid kibuvitsaalus tagab roosile talvekindluse."

Külmade saabudes, siis kui maapind juba paari sentimeetri jagu külmunud, algab rooside tagasilõikamine. "Varem pole vajadust, alles novembri lõpul, isegi veel detsembris võib," arutles Otsus.

Tagasi lõigatakse umbes kolmandik roosipõõsa kõrgusest, rohkem pole tarvis. Samas võtaks külm viimased, puitumata otsad nagunii ära. Närtsinud ja kuivanud õienutid võib aga kohe pärast õitsemist ära noppida, see tagab põõsa dekoratiivsuse ning sel juhul saabub järgmine õitering ka rutem.

Samaaegselt tagasilõikusega peaks põõsasüdamiku ümber kuhjama mulda, nii 15-20 sentimeetri kõrguse kuhjakese. Kui mulda on vähe või on see liiga plink ja raske, sobib ka hästi lagunenud kompost või kuiv kasvuturvas. Sõnnikut varte ümber kuhjata ei soovitata.

Selleks aga, et roos ka tõelised pakasekraadid üle elaks, tuleb ta ikkagi kinni matta. "Mõni praalib, et mis ma neist katan: näe, ei katnud, ja ikka alles," meenutab Otsus. "Küsin siis vastu, et kuidas talvel lumega oli? Rinnuni. No kui rinnuni, siis see oligi roosidele katte eest."

Millega katta, selle tarvis ühest retsepti pole. Kile ja koormakate ei sobi: need kipuvad taime vastu liibuma, taim läheb seejärel hallitama ja kipubki välja minema. Ka põhk pole hea, sest sinna kogunevad närilised, kes omakorda on tõsiseks ohuks roosidele.

Meie heitlike talvedega, mil külmakraadid ja lumevallid asenduvad sageli sulaga, sobivad plastik- ning plekktahvlid, millele toed alla pandud, et taim väga laiaks litsutud poleks. Sobivad ka kuuseoksad, mis on õhurikkad ja sobilikud lund koguma.

"Möödunud karm talv näitas, et hea roosi- ja üldse lillepeenra kate on ka paks tammelehe kiht," pajatas Otsus. Ning lisas, et viimase aja märk on aianduskauplustes pakutavad paksud talvekattekangad, aga ainult nendele ei tasuks siiski lootma jääda.

Kui tegu on roniroosiga, tuleks see kõigepealt tagasi painutada, kuigi mitmeaastasel põõsal võivad tugevad puitunud varred selle tegevuse juures tõsiseks probleemiks olla. Jällegi sobib taim katta kuuseokstega, millele võiks asetada plaadi, kuhu omakorda veelgi oksi peale kuhjata. "Tee mis tahad, aga ilma katmata ei püsi ükski roos," põhjendas Otsus.

Kui siis ükskord kevad jälle käes, võib roosipõõsa või -peenra taas lahti pakkida. "Kiirustada sellega ei maksa, pigem siis, kui maa juba sulanud," õpetas Otsus. Kuid kui pungad juba roosil pakatavad, on selleks tagumine aeg. Ka tuleb maapinnal varte ümber kuhjatud muld laiali ajada.

Kui mitu kuud tagasi tehtud tööd olid hoolikalt ja õigeaegselt teostatud, võite olla kindel, et teie roosipõõsal on hing sees ning teie vaev ei jää õiteküllusega tasumata.

Autor: Kaarel Aluoja