Loodussõbralikud aiad

Hetkest, mil puud metsas või võsas (ehk tulevases elurajoonis) maha võetakse ning vaiad maasse lüüakse, algavad tõsised muutused sealse looduskeskkonna jaoks.

Ühest küljest justkui tahaks krundist võtta maksimaalset, et tulevane kodu saaks hea ja mugav.

Samas on loodusesõpru, kes ei löö kirvest väga kerge südamega vana puu tüvesse, vaid mõtlevad, mida saaks veel ära teha, et kõigil oleks hea.

Üks lahendus on rajada endale ise aeda loodussõbralik ökosüsteem, kus linnud, loomad ja pisimutukad saaksid kõrvuti elada. See ei tähenda ilmtingimata hooldamata ega omapäi kasvavaid alasid. Ökosüsteem on tasakaalustatud kooslus, kus leidub elupaiku võimalikult paljudele biotoopidele. Ja üks osa sellest ökosüsteemist on ka inimene.

Aed, mis on rajatud inimese kätega, kipub sageli muutuma liiga steriilseks, sest keskendutakse mugavusele: hõlpsasti niidetav muru, sillutatud terrassipinnad, plastikust ujumisbassein ja äärmisel juhul veel mõned lilleamplid, ei muud.

Samas tahaks koduaias näha ka lendlevaid liblikaid, jorisevaid kimalasi või õhtul puhmast piiluvat siili. Loodussõbralik aed ei pea tähendama tingimata metsiku ilmega või võssa kasvanud aianurka.

Tegelikult on sellist aeda võimalik luua ka suurema vaeva ja väljaminekuteta. Põhinipid seisnevad õigetes valikutes.

Liigirikas taimestik - olgu see murus või lillepeenras, veekogus või aia ääres - on hea toidu- ja elupaik paljudele loomadele-lindudele. Mitmerindeline taimestik - kõrgem ja madalam puu- ja põõsarinne, veel madalamad rohttaimed jne - loob toitumisvõimalusi paljudele liikidele, ka pesitsuspaiku on seal rohkem.

Mitmerindelisus mõjub ka aia kujunduse seisukohalt hästi: tekib ruumikam ja avaram mulje, valguse ja varjude mäng tekitab meeleolu ja annab aeda mustreid ning faktuure. Aed sarnaneb looduslike põõsa- või metsaservadega tegelikult mitmetelt omadustelt: aias kasvavad puud tekitavad suhteliselt valgusrikka, samas veidi varjulise kasvukoha, mis meenutab metsaäärt. Ka lillepeenrad ja looduslikud rohualad on elukohaks päris kirevale seltskonnale.

Toit on elusolendile tegur number üks, tagades eduka paljunemise. Kahjuks kipub nii olema, et end linnaaedadesse sisse seadnud pesakonnad ei pruugi suureks saada just toidupuuduse tõttu. Et linnas on alati ruumi vähem kui tahaks, tuleks taimede valikul arvestada sellega, et üks liik täidaks võimalikult mitut ülesannet.

Mõistlik on aeda paigutada taimed, mis õitsemisel aitaksid toidulauda täiendada putukatel, viljumisel lindudel ning oleksid piisavalt tihedad, et pakkuda pesitsus- ja varjepaiku. Erinevate taimede järkjärguline õitsemine võiks katta võimalikult pika ajaperioodi. Ja kindlasti tuleks eelistada kodumaise päritoluga taimeliike - neist toitub tavaliselt rohkem putukaid kui võõrliikidest.

Kõige lihtsam on alustada murust või lillepeenrast. See võiks olla küllaltki värvi- ja liigikirev, arvestades samas kasvukohanõudlusi ja õitsemisaega. Erinevates kasvukohtades - kuiv, parasniiske, niiske või liigniiske - kasvavad erinevad liigid, seega ühest retsepti siin ei saa anda. Tavaliselt on müügil olevatesse muruseemnesegudesse vaja ise õitsvaid taimi juurde külvata, aga näiteks ristikuga seemnesegusid on saada kõikjal.

Põõsad on väga hea elupaik ja toidulaud. Hea, kui põõsastik õitseks ja viljuks. Headeks näideteks on pihlenelas, sirelid, enelad, põõsasmaranad, harilik kukerpuu, harilik lodjapuu, ka veigela, ebajasmiin jt. Häid peidupaiku loob ka hekk - tuhkpuu, kukerpuu, viirpuud, sirelid, enelad jne.

Ronitaimedest võiks nimetada humalat, metsviinapuud ja väänduvat kuslapuud. Ka okaspuud - kuigi mitte väga õiterikkad - on head, nende seemnetest toituvad paljud linnud.

Lisaväärtuseks aias on kindlasti veekogu olemasolu. Vesi on hädavajalik kõigile elusolenditele. See on pisiimetajate ja lindude joogikoht, paljude putukate ja kahepaiksete paljunemis- ja elupaik.

Väikeses linnaaias piisab ka väikesest veesilmast, mis võiks siiski olla vähemalt meetrisügavune või rohkem, et vesi põhjani läbi ei külmuks - vastasel juhul hukkuvad talvituvad kahepaiksed ja putukavastsed.

Luues kahjureid söövatele loomaliikidele aeda soodsad elutingimused, vähendab tark aednik ka oma tööd ja vaeva. Kui aga siiski on vaja kahjureid aias vähendada - st kui nende looduslikud vaenlased ei suuda piisavalt kahjureid hävitada -, siis on viimaste vastu võimalik võidelda ka keskkonnasõbralike tõrjevahenditega. On ju teada, et kemikaalid hävitavad pahatihti lisaks kahjulikele putukatele ka kasulikke.

Või kui herbitsiid ise loomadele kahjulik ei ole, siis hävitab ta siiski nende elupaigad. Loodusliku tasakaalu poole püüdvates aedades peaks kahjureid hävitama teised elusolendid: lepatriinud, sirelased, konnad, siilid, nahkhiired, mitmed linnud jne.

Samuti saab paljude ebasoositud kahjurite peletamiseks kasutada teisi vahendeid: pritsimine taimetõmmistega, multšide kasutamine, erinevate kaitsebarjääride (kruus, männiokkad, kohvigraanulid, puutuhk jms) kasutamine.

Kasutusele on tulnud juba ka bioloogilised tõrjevahendid ja kasvustimulaatorid, mille koostisained pärinevad loodusest.

Nende põhimõte on taas kord ökoloogiline tasakaal: taimedele kasulikud mikoorganismid hõivavad eluruumi enne kahjulikke organisme.

Inimese piiritu fantaasia võimaldab tuua aeda tagasi ehituse ajal eemale rännanud elusolendeid. Ka linnas pesitseb vanades puuõõnsustes palju linnuliike ja ka nahkhiired varjavad end meelsasti seal. Puuõõnsuste alternatiiviks ongi pesakastid.

Samas ei tohiks kitsast ja kivist linnakeskkonda arvestades linnaaeda väga palju pesakaste paigutada, sest need meelitavad osasid linnuliike pesitsema isegi siis, kui ümbruskonnas pole piisavalt toitu. Tulemuseks on, et ei jõuta peakondi üles kasvatada ning kasu asemel saab lindudele hoopis kahju.

Rootsis ja ka paljudes teistes Euroopa maades nõutakse ehituslepingu täideviijalt, et see kompenseeriks rohealad, mis jäävad hoonete alla. Üks võimalus on rajada katusehaljastus või istutada ronitaimi seinte äärde. Väikeses aias asendavad ronitaimed edukalt puid ning on head pesitsus- ja varjepaigad lindudele ja putukatele.

Komposteerimine kui säästlik ja keskkonnasõbralik toiming käib samuti loodussõbraliku aiapidamise juurde. Kompostihunnikud kubisevad mitmetest lagundajatest, ussikestest ja vastsetest, see aga on suurepärane söögilaud siilidele, lindudele ja konnadele. Soovi korral võib endale aeda ehitada isegi väikese siilimaja, mille tegemise õpetust huviline ka internetist leida võib.

Kui juba on paigutatud pesakast puu otsa või on teada, et sinna keegi pesa on pununud, oleks hea tagada pesakonna ohutus. Linnas on peamiseks ohuallikaks kassid ja koerad. Kasside pääsu puu otsa saab piirata näiteks ogadest rõnga või hästi sileda pinnaga koonuse abil, mis asetatakse puutüve ümber.

Okkalised või hästi tiheda võraga puud-põõsad omavad iseenesest juba looduslikku kaitset kiskjaloomusega looma eest.

Põhjalikumalt samal teemal: loodusaed.kirikiri.ee

Autor: Kadi Karro