Meeskonnaõpe õnnestus

Suviselt võistupakkumiselt võitjana väljunud Dictum Arenduskeskuse pakkumistest valis Äripäeva käsiraamatute osakond loovuse allikate külastamise.

Lisaks pakkus Dictum meeskonnakoolituseks variante: indiaanilaager, kaheksakesi paadis.

Äripäev avaldas 9. augusti Koolituse erilehes kõigilt võistupakkumisel osalenud firmadelt laekunud pakkumised lühendatud kujul.

Osakonnas töötab 8 inimest - seitse naist ja üks mees. Töötajate keskmine vanus on 35 eluaastat, noorim 19 ja vanim 45.

Töökogemus on pool kuni 8 aastat. Paljud töötavad suure osa ajast kodukontoris.

Kogu osakond on alati koos esmaspäeviti iganädalasel koosolekul.

Normaalses olekus on kõik rõõmsameelsed, empaatilised, valmis üksteist aitama ja tegutsevad hea meeskonnana.

Töökohustuste kuhjudes see alati ei õnnestu ja tekivad pinged.

Osakonna märksõnad on väsimus ja tüdimus. Koolituspäevadega soovitakse leevendada arvuti taga istumise rutiini, maandada stressi ja pingeid ning akusid laadida.

Kõigi suur soov on suhelda töökaaslastega väljaspool töömuresid, võtta üheskoos ette midagi praktilist ja toredat (lisaks aeg-ajalt erinevate töötajate algatatud ühisettevõtmistele).

Töötajate jaoks on kõige olulisem, et nad ei soovi päeva ruumis veeta. Koolitust ei taheta lihtsalt koolituse pärast. Töötajate arvates on niisama koolitusi tehtud juba küll - alguses oli huvitav, aga enam ei viitsi.

Osakonna juht ootab koolituselt osakonnale, lisaks pingete maandamisele ja rutiini leevendamisele, ka praktilist väärtust: õppida ise ennast tulemuslikumalt juhtima ja pingetega toime tulema.

Väga positiivne oli minu arvates see, et koolitajad Signe Vesso ja Kaupo Saue tutvusid juba enne koolitust põhjalikult kogu meeskonnaga. Nad veetsid meie juures terve päeva ja vestlesid igaühega tunnikese.

Koolitusel tajusin samuti, et koolitajad kohandasid end pidevalt kujunenud olukorraga ega järginud rangelt varem koostatud aja- ja tegevusplaani. Eriilmelised koolituse osad sulandusid lõpuks üheks tervikuks. Kuigi - esimesel päeval jättis see mulle ajuti mulje koolitajate ebakindlusest, kuid teisel päeval see tunne hajus, sest heade psühholoogidena oskasid koolitajad meid üsna osavalt "lahti harutada".

Kõige meeldejäävam koolituse osa oli tasside maalimine kunstnik Ave Nahkuri juures. Selle eest peab tänama samuti koolitajaid, kes oskasid välja pakkuda koolituskoha ja sõlmisid ka eelkokkulepped meie ööbimise ja toitlustamise kohta. Ise sellist toredat paika vaevalt oleks osanud leida.

Minu hinnangul täitis meekonnakoolitus hästi oma eesmärki. Tegevus oli vaheldusrikas - grupiarutelud vaheldusid individuaalsete ülesannetega ning mõttetöö aktiivse tegevusega. Usun, et me kõik saime kinnitust sellele, et palju sõltub igaühest endast ja oma häälestusest ning hea oli tõdeda, et meil on tugev ja üksteist toetav meeskond.

Minule meeldis Dictumi koolitus senistest koolitustest kõige enam.

Kõigepealt meeldisid mulle koolitajad ise. Väga haritud, diskreetsed ja taktitundelised inimesed. Ennekõike ise inimesed - seda õlg-õla-tunnet jätkus algusest lõpuni. Võtaksin nad kohe enda sõpradeks, kui saaksin.

Suuresti tegigi koolitusest meeldiva see, kuidas koolitajad oskasid meie rühma juhtida ise tagaplaanile jäädes, vaid õiges kohas sekkudes. Nad ei surunud midagi peale, neil oli varuks mitu plaani, millest nad siis rühma meeleolu järgi sobivaima leidsid.

Seekordselt koolituselt ootasin, et see oleks teistsugune kui senised ja seda just saingi. Pikaleveniva teoorialoengu ja halenaljakate mängude asemel saime kohe iseendasse vaadata ja teistel seda teha lasta. Oli aega mõelda, mõtiskleda ja analüüsida, rääkida ja kuulata. Arenesin kahe päeva jooksul kõvasti, leidsin üles ununenud mõtteid ja varjatud tundeid.

Meie seltskond sulas ühte nagu sulavaha. Oleksime võinud sinna metsamajja jäädagi. Tuli meelde, et õnn ongi alati meie kõrval, nii lähedal, et vahel ei märka. Selle meeldetuletuse eest suur tänu Signele ja Kaupole, meie koolitajatele, kellega koos veedaksin aega meelsasti ka edaspidi.

Läksin koolitusele teadmisega, et saame üksteise seltsis veeta kaks rutiinivaba päeva.

Kujuneski ootuspäraseks. Koht, kus elama hakkasime, oli muinasjutuline - meenutades oma miniatuursusega pisut Jaapani maastikku, kus kesiste loodustingimuste tõttu rajatakse pisikesi kunstlikke veesooni, mägesid ja sildadega aedu, et luua mulje vaheldusrikkast loodusest. Ja vaikne oli Raudojal, ainult maanteehääli natuke kostis ja tänu sellele ei eksinud ma ka metsa ära. Psühholoogid oma nippidega keerasid meid lahti ja sundisid mõtteid avaldama. Mõtted avaldasid muljet.

Sain koolitusel meeldetuletuse, et aeg-ajalt on vaja areneda ja see on mõnikord raske. Kogesin ka, et kui hakata teistele oma tahtmisi peale suruma, võib saada ränga nohu. Eriti meeldis mulle see, et koolitajad ei surunud midagi otse peale ja iga järgnev tegevus kasvas loomulikult välja eelmisest ja kui ikka läks mingi asja peale rohkem aega, siis takka ei kiirustanud keegi. Meeleolukalt tõsine oli tassimaalimine Ave Nahkuri lustlikus kunstnikukodus, Raudoja kõrtsis - kõik nohistasid, keeleots suust väljas, oma isikupärast tassi luua. Kogu aeg oli selline tunne, et me ise oleme oma õnne sepad. Kui midagi ka koolituse käigus muutus, siis rohkem sellepärast, et me ise nii otsustasime. Et kui plaanitud oli minna teise päeva lõpus paadiga sõitma, ent kui sadama hakkas, otsustasime jalad märjaks teha pigem metsas kui paadis. Hea oli üksteise kohta rääkida ainult head, tunnustada ja anda nõu, siis lõpuks hakkas koos lõpuringis istudes nii hea, et pisar tuli silma.

Koolituselt ei oodanudki eriti midagi. Erinevaid meeskonnakoolitusi on üksjagu nähtud ja mida vähem ootad, seda suurem on võimalus, et midagi ka saad.

Üsna raske oli kaks päeva rääkida südamest südamesse ja südame pealt ära, mida me vastastikku üksteisest arvame. Füüsilist tegevust oli minu jaoks vähe. Samas sai uusi asju katsetada, mida ise omal käel võib-olla polekski proovima hakanud.

Kinnitust teadmisele, et me omavahel ikka veel sobime ja meil on koos hea olla. Ilm polnud päris see, mis lubanuks teha kõike seda, mis alguses plaanitud. Ajakava vist nihkus, sest mingi teema käigus selgus, et seda on vaja põhjalikumalt arutada. Ja need asjad, mis sellepärast ära jäid, nendest me teada ei saanudki.

Koolitusest jäid meelde õnnestunud kohavalik, naabri koerad (kes tahtsid üksteise võidu suhelda) ja sügisese niiskuse külm hõng.