Hobusport kaotab rutiini

Bodilsen Estonia finantsjuhi ja juhatuse liikme Kaie Kaljase jaoks on ratsutamine hobisport. "Mingi tegevus peab ikka olema - kes käib aeroobikas, kes ratsutamas," naerab ta. Üle kahe korra nädalas ta ratsutada ei jõua, kuid suviti üritab osaleda vähemalt paaril võistlusel.

Ratsutamisega hakkas ta tegelema juba esimeses klassis. Siis elas Kaie Pajustis, kus asus heal tasemel hobusetall. Praegu käib naine ratsutamas Tallinna lähedal Jüri tallis. Ratsutamine aitab Kaiel tulla välja igapäevarutiinist. "Pärast trenni avastad, et oi, tulin tagasi reaalsesse maailma," kirjeldab naine.

Ratsutamispisiku on Kaie süstinud ka oma sõbrannasse, kellega neil on tallis kahe peale hobune nimega Favoriit. Oma kaheksa-aastast hobust kutsuvad nad hobusenahas jäneseks. See tuleb sellest, et Favoriidil on kõrvad pidevalt kikkis ning ta on kartliku loomuga.

Ratsutamisega tegelemise juures peab Kaie oluliseks seda, et inimesele meeldiksid hobused. "Nii ei saa ikka harrastada, et oih, kas ma pean nüüd teda puhastama ka või," ütleb Kaie. Õnneks ei ole Kaie hobuse seljast kukkunud. "Need intsidendid, mil hobune otsustas kilomeeter enne platsi, et ta peab nüüd hoopis koju minema, on jäänud lapsepõlve," naerab ta.

Elion Esinduse finants- ja administratiivjuht Gristel Leini on ratsutamisega seotud olnud 15 aastat. Harrastamist hakkasid aga pidurdama pere ja muud kohustused. Seepärast ratsutab Gristel praegu ebaregulaarselt. "Olen tõeliselt selline asjaarmastaja, et kui näen hobust, tuleb tahtmine ratsutama minna. Samas tunnen ma, et töötempo on liiga kiireks läinud ja nüüd tuleks ratsutamine ikka tõsiselt ette võtta, sest tervis ei pea muidu pingele vastu ning lihtsalt ei jaksa," muretseb Gristel.

Eriti rahustavad on Gristeli jaoks ratsutamisega seotud lõhnad. "See talli lõhn, see hobuse kirbe ja vänge lõhn - pärast oled üleni selle lõhnaga koos, aga selles on midagi rahustavat."

Kahjuks ei ole Gristelil kaaslast, kellega koos ratsutamas käia. "Ühe kolleegi ma meelitasin talvel ratsutama, aga ei saanud temast asja," kurdab Gristel.

Hansapangas Ego järelmaksu koostööpartnerite haldurina töötav Jana Vassiljeva meenutab, et hobused on talle meeldinud juba lapsepõlvest, kuid siis ei olnud tal võimalust nendega tegeleda. "Olin küll unes kümneid kordi ratsutanud, kuid päriselus neid imelisi loomi vaid eemalt imetlenud," jutustab ta.

Umbes kaheksa aastat tagasi otsustas Jana oma unistused täide viia. "Hetkest, mil hobuse selga istusin, oli otsustatud - see on midagi minu hingele." Nüüd üritab Jana käia ratsutamas kolm korda nädalas ning lisaks ka võistlustel.

Jana räägib, et tema tutvusringkond on ratsutamise juurde jõudnud kahte moodi. Ühtedel on hobuse selga istumine olnud unistuste täitumine. Teised on tulnud ratsutama juhuslikult ning siis hobuse selga jäänudki.

Ratsutamine tähendab Jana jaoks puhkust. "Hobune teeb oma olemisega kõik selleks, et sa ei mõtleks millegi ega kellegi muu kui vaid tema ja ratsutamise peale," ütleb Jana.

Jana kasutab ratsutamiseks ratsakooli hobuseid. See tähendab, et koolist antakse hobune, kellega käid trennis, jalutad temaga ja hoolitsed tema eest. Janale meeldib väga oma lemmikhobuse Pristol ex Panteri iseloom. "Ta on selline mõnus totu, kellele meeldib

vahel lollitada, kuid samas suudab ta ka keskenduda ning korralikult koostööd teha."

Jana unistab oma isiklikust hobusest. Praegu on selleks aga veel liiga vara, sest hobune nõuab suuri rahalisi kulutusi ning igapäevast hoolitsust.

Ratsahobi juures meeldivad Janale väga ühised arutelud ja vestlused, kuulumine klubisse, võistlustel käimine nii osaleja kui ka pealtvaatajana ning hobumatkad. Matkadest on eredalt meeles Kloogal käimine, kui peeti koos hobustega piknikku.

Ka üks lõbus kukkumisjuhtum on Janal meeles. See juhtus paar aastat tagasi, mil trenni eel alles hobustega sammuti ja omavahel juttu aeti. Hobune aga koperdas ning kuna Jana tähelepanu oli suunatud pigem jutuajamisele, libises ta hobuse kaelast alla nagu liumäest.

Peamiselt kukutakse siis, kui hobune ehmub ja ootamatult kõrvale hüppab või takistussõidus tõrgub. Ratsutajate seas on aga selline komme, et kui kukutakse, tehakse trennikaaslastele midagi välja.

Ratsutamine pole Eestis veel kuigi populaarne, sest see on kallis. Kui hakata ratsutamisega tõsisemalt tegelema, on esimesed kulutused kiiver ehk kaska (al 2000 kr), püksid (al 1000 kr) ja säärised või saapad (al 1000 kr).

Kes tahab endale aga hobi harrastamiseks treenitud hobust soetada, peab arvestama veel vähemalt 50 000 krooniga. Hobuse pidamine ratsakeskuses, kus on loodud kõik hobusele vajalikud treening- ning elamistingimused, maksab umbes 2500-4000 krooni kuus.

Kui tahta aga ratsutamist kord-paar proovida, ei pea selliseid kulutusi tegema. Sel juhul on vajalikud võimalikult sportlikud riided (püksid kindlasti pika säärega!) ning kiiver, mis antakse proovijale ratsatallist. Tund ratsutamist maksab 170 krooni ning hüppetund 200 krooni.

Esimesed treeningud tuleb teha kindlasti koos treeneriga, kelle nööri otsas on spetsiaalselt algajatele mõeldud kogenud hobune. Näiteks galopini võidakse jõuda alles pärast kümmet treeningtundi.

Et harrastaja saaks sõprade ees oma ratsutamisoskusega kiidelda, võib minna koguni aasta. Kuid seda juhul, kui hobiga tegeletakse kaks korda nädalas, sest vähemaga unustab harrastaja õpitu järgmiseks korraks ära.

Hea füüsiline vorm tuleb ratsutamisele kasuks, sest vaja on kasutada lihaseid ning hoida tasakaalu. Samas on ratsutamine kõigile jõukohane.

Ratsutamise teeb ohtlikuks võimalus hobuse seljast kukkuda. Et kukkumine oleks pehmem, on treeningväljakud kaetud liivaga.

Fotod: Julia-Maria Linna

Autor: Liina Raudik