Breti Blue - ainus kodumaine hallitusega juust

Kui kaks aastat tagasi Aigar Breti ettevõte Luke Farmimeierei täis optimismi tootmist alustas, siis täna tõdeb Aigar Brett, et reaalsus on olnud ootustest ja lootustest karmim.

"Oleksin ma tollal teadnud kõiki raskusi, mis mind ees ootavad, siis mine tea, kas oleksingi julgenud selle tee jalge alla võtta," mõtiskleb ta nüüd. "Nüüd tundub, et tunneli lõpus paistab juba valgust. Või on see hoopis rong?" naerab Brett.

Breti siht on selle aasta lõpuks eksperimentaalsest tööstusest normaalselt toimiva äriettevõtte staatusesse jõuda. "Oleme saavutanud juustu stabiilse kvaliteedi, mitte nagu alguspäevil, et ise ka ei teadnud, mis välja võis tulla - iga tegu oli erineva maitsega. Nüüd teeme juustu, millega juba isegi rahul võib olla," räägib juustutööstur.

Juustutegu on keeruline, nagu mitme muutujaga võrrand. Arvestama peab, millisel temperatuuril hoida, kuidas augustada, milline hallituskultuur või juuretis kuidas "mängib" jne.

"Uskusime ju sinisilmselt, et kuna maailmas on juustutootjaid palju, siis käime aga välismaal kogemusi vahetamas ja õppimas ning küll kõik laabub," meenutab Brett. "Aga võta näpust - hea juustu tegemine on hästihoitud saladus, mida ei avaldata. Ei tutvuste kaudu ega muidu. Nii ei jäänudki muud üle kui ise katsetada ja õppida."

Esimesed katsetused said tehtud maaülikooli laboris.

"Katsetasime hallituskultuure, mõni neist oli nii "äkiline", millega lihtsalt ei osanud arvestada. Aga tulemust pole ju enne näha, kui umbes kuu aja pärast, mil juustu lõpuks proovida saab. Nii viskasimegi hulga kallist kraami minema, sest see oli kas liialt pikantseks muutunud või lausa määrdejuustu moodi. Ei vastanud meie ootustele," jutustab Aigar Brett.

Samas on mõiste "hea juust" vägagi suhteline, sest inimeste maitsed ju erinevad. Nagu hiljem selgus, on hulk inimesi, kellele just selline eriline, tugevama ja pikantsema maitsega juust meeldibki. Nii on sellisele n-ö aia taha läinud kraamile tekkinud oma kindel klientuur, kes laatadelt või Luke Farmimeierei müügipunktidest seda "karmi" juba küsida teavad. "Nüüd kaalume sellisele juustusordile nime leidmist, et seda ka poes kõrvuti Breti Bluega võiks müüa," märgib Brett.

Kui esialgu sattusid sellised pikantsed sordid juhuslikult ja rohkem katse-eksituse meetodil tekkima, siis tänavuse suvega on saavutatud kindlus, millise kultuuriga millistel tingimustel missugust juustu saada. Nii julgetaksegi juba mõelda sortimendi laiendamisele. Koostöö jätkub maaülikooli teaduritega, kellega hetkel on käsil sini-valgehallitusjuustu väljatöötamine. Lisaks tuli Brett tänavu suvel turule "tavalise", Luke leibjuustuga.

Aigar Breti mõte aga liigub ka sulajuustu seadmete soetamise peale. Võimsust meiereil jagub, hea tahtmise korral võiks kuus toota 10 tonni juustu senise 1000-1500 kilo asemel. Samuti pole muret toorainega, mis ainult eestimaine. Piima saab Luke Farmimeierei Aigar Breti isatalust, kus praegu 25pealine piimakari peaks uue lauda ehituse järel peagi tublisti täiendust saama.

Breti enda arvates on praegu peamine juustutööstus rahulikult tiksuma saada.

"Esimene etapp, kus ma aktiivselt juustutehnoloogias kaasa rääkisin, on ümber saanud," tõdeb ta. "Nüüd on meil abiks tõeline juustumeister, kel töökogemust 30 aasta jagu."

Juustumeister Ranno Reimanniga läbis Aigar Brett kõige raskema perioodi, aga peremehe sõnul ei suuda meierei praegu võimekale mehele täit rakendust pakkuda.

"Muus osas jätkub selline väikeettevõtjate tavastsenaarium - ise direktor, ise müügimees, ise keevitaja, laomees ja piimauto juht ka. Nii et peale juustumeistri olengi mina Luke Farmimeierei teine töötaja," jutustab Aigar Brett. "Abikaasal on oma eriala ja poeg alles kolmene, kuigi kõva juustumeister on ta sellele vaatamata."

Rahul ei ole Brett veel juustu pakendiga. Karp kipub juustu väljanägemist muutma.

Olen proovinud nii Breti Blue sinihallitusjuustu kui ka Nopri talu tooteid ja soovin neile jõudu ja tarkust edasi minna, sest hea algus on tehtud.

Väiketootjatel on kindlasti oma nišš olemas. Inimesed on valmis talude jt väiketootjate toodangut tarbima, häda seisneb selles, et neid tooteid on vähe ja keeruline on neid poodidest üles leida.

Eestlased on küll toiduainete suhtes võrdlemisi konservatiivsed, kuid samas uusi tooteid altid proovima. Seetõttu muudetakse kindla aja möödudes ka kaubanduskettide sortimente ning pakutakse tarbijatele uusi võimalusi. Enamasti jäävad väiketootjad hätta just turundusrahaga ja kui tarbijad juba väga palju eelistavad konkreetset kaupa, ka tarnekindlusega.

Ka ühtlase kvaliteedi tagamisega on aeg-ajalt probleeme.

Siinkohal on suurtootjatel kindlasti eelised, aga nad on selleks ka kõvasti pidanud vaeva nägema. Ega suurus ei teki vihmasagarast, vaid seegi on kõva töö tulemus.

Nopri Talumeierei peremees Tiit Niilo möönab, et väikeettevõtja põli Eestis pole kerge.

Kuigi tarbija teab juba nõuda puhast kohalikku toodet ja talupojad olevat Eestis ka ikka veel hinges, valitseb poeriiulil masstoode. Nopri talu kreemid, võided, koorekaramelli ja sõira on tarbijad hästi vastu võtnud ja neid müüvad Kaubamaja, Stockmann, ETK ning Lõuna-Eestis Selver. Ometi pole meierei peremees rahul, kuna jaemüüja ei oota pakkumisi avasüli. Müügivõimaluste saamiseks tuleb sõna otseses mõttes mustlaseks moonduda. Samas teab Niilo, et enne, kui oma toodangut marketitele pakkuda, peab see vastama kolmele tingimusele: stabiilne kvaliteet, nõutav kogus ja klappiv logistika.

Talumeiereide ellujäämistingimuseks nimetab Niilo eritoodetele spetsialiseerumist. Olgu siis tegu mahetoodete, talujuustude jt kindlate tunnustega toodetega.

Väikeettevõtja peab suutma tegelda kõigega. Tiit Niilo arvates peitub väikeettevõtjate jaoks lahendus ühistöös ja eesmärgipärases tegevuses. Seepärast ongi Eesti Piimakäitlemistalude Liit koondanud talumeiereid mittetulundusühendusse, kus liikmete ühistöös palgatakse teadlased tootearendusse ning spetsialistid turundusabiks. Liidu liikmete toodetest on kaupluselettidel saadaval veel Saidafarmi, Luke Farmimeierei ja Pajumäe talu sildiga tooted.

Luke Farmimeierei Breti Blued süüakse Nopri peres hea meelega. "Me pole seda mitte ainult maitsnud, vaid vähemalt 10 kilo ära söönud. Kui tead, kes, kuidas ja millest toodab, ja saad sõira vastu vahetades kätte, siis söödki kahe suupoolega," kiidab Tiit Niilo.

Rimi värskete toodete kategooriajuhi Kaido Kurvitsa arvates ei tea ilmselt enamik tarbijaist, et Breti Blue puhul on tegemist eestimaise juustuga.

"Valikus see juust meil on ja pisihaaval ka liigub, aga tarbijale veel suhteliselt tundmatu. Tarbija teadlikkust on tarvis tõsta," ütleb Kaido Kurvits.

Kurvitsa sõnul on kogu juustusektori läbimüük aastaga kasvanud ligi 20%. "Aga eestimaise päritoluga sinihallitusjuust lausa peab tootevalikus olema - Rimi juustulett on alati huvitatud uutest ja põnevatest toodetest," kinnitab ta.

Breti Blued on ta ka ise proovinud, iseloomustades seda kui pehme ja maheda maitsega juustu, mis meeldis hästi.

Autor: Annely Allik