Põlevkivi - Virumaa kuldne nuhtlus

Aktiivne varu tähendab sisuliselt kaevandamisküpset varu, millesse vähemalt seniste arusaamade järgi oleks võinud kohe kopa sisse vajutada.

Et kaevelubade taotluste rahuldamine nii, nagu seda siiani on tehtud, oleks tähendanud olulise protsendi nii

Lääne- kui ka Ida-Virumaa ülessonkimist või tühjaksõõnestamist, otsustas keskkonnaministeerium kõik uued põlevkivi kaevandamistaotlused külmutada. Valitsus forsseeris jõud, et kibekiiresti põlevkivi kasutamise arengukava (PÕKK) kaante vahele saada. Enne seda ühtegi uut kaeveluba välja ei anta.

Ettevõtjad, kes soovivad rohelist teed põlevkivi kaevandamisele peaasjalikult mastaapse õlitootmise alustamiseks, nõuavad PÕKKi võimalikult kiiret vastuvõtmist. Säärase surve alla sattunud komisjon peab otsustama, kas üritada maksku mis maksab arengukava kehtestatud tärminiks - 2007. aasta maikuuks - vastu võtta või asjale rahulikult läheneda, aeg maha võtta ja oodata ära kas või Lääne- ja Ida-Virumaad hõlmava maardlate uuringuala keskkonnamõjude hindamise tulemused. Just sellise ettepaneku on teinud Virumaa valdade esindajad ja näiteks Eesti Looduskaitse Selts. Viimane pooldab küll veelgi radikaalsemat lähenemist - kogu kaevandatav põlevkivi peab grammipealt minema kodumaal tarbitava elektri tootmiseks ja mingisugusest õliproduktidega äritsemisest ärgu keegi unistagugi. Aga sisuliselt tähendab ka see seisukoht ikkagi soovi arengukava vastuvõtmine edasi lükata.

Komisjonil on aga kiire. Praeguse seisuga on arengukava toorik valmis, põhiline säte selles soovib kehtestada põlevkivi kaevandamise piirnormiks 20 miljonit tonni aastas.

Praegu välja antud kaeveload võimaldaksid kaevandada põlevkivi kokku 23,75 miljonit tonni aastas. Tegelik kaevemaht jääb aga 14 miljoni tonni piiresse, sellest umbes 11 miljonit tonni põletatakse elektritootmiseks. Seega jaguks energeetilisteks vajadusteks praegustest karjääridest küll ja küll.

Iseäranis murelikud on esitatud kaevelubade taotluste suhtes Lääne-Virumaa omavalitsused, sest kui laienemiseks peaks minema, siis puudutab see eelkõige just Virumaa läänepoolsemaid piirkondi.

Geoloogilisest uuringust selgub tõsiasi, et mida läänepoolsematest kihtidest põlevkivi võtta, seda väiksema kasuteguriga see on, ükskõik siis kas õli või energia tootmiseks. Näiteks kui Aidu karjäärist võetava kivi põlemisväärtus on keskmiselt 2800 kcal/kg, siis Sõmeru valda jäävas Ubja karjääris ainult 2200 kcal/kg. Teatavasti käsitletakse põlevkivi maavarana, kui olluse kütteväärtus on vähemalt 1450 kcal/kg.

Problemaatiliseks muudab pruuni kulla kaevandamise basseini läänepoolsetes osades ka see, et põlevkivikiht paikneb seal väga maapinna lähedal, mistõttu on ainus võimalus seda kätte saada pealmaakaevandamise meetoditega. Näiteks kui Maidla vallas on põlevkivikiht umbes 35 meetri, siis Ubja karjääris kõigest 7 meetri sügavusel. Pealmaakaevanduse mõju põhjaveele on aga veelgi katastroofilisem kui tunnelkaevanduste puhul. Seda enam, et Pandivere kõrgustikku võib käsitleda Eesti veetornina, kust saavad alguse kõik meie suuremad jõed.

Mängu tuleb ka radooni teema. Alles hiljuti vapustas avalikkust teade Virumaa lasteasutustes avastatud ülemäära kõrgest kiirgusetasemest. Looduslik foon on selles piirkonnas pinnase lähedal paikneva diktoneemakihi tõttu niigi kõrge, kui seda veel avama ja segi pöörama asutakse, suureneb radoonitase kõigi eelduste kohaselt veelgi.

Seega kerkivad põlevkivikaevanduste laiendamisega seoses päevakorda sisuliselt sarnased probleemid, mis põhjustasid 1980ndate lõpus fosforiidisõja.

Näib, et praeguses seisus on karjäärialade laienemise vastu eelkõige Lääne-Virumaa omavalitsused, agaralt on oma tuleviku pärast mures ka Maidla vald. Samas Ida-Virumaa vallad, kus juba praegu suured kaevandusalad laiuvad - Vaivara, Jõhvi, Illuka, Kohtla jt -, eriti kuuldavalt sõna ei võta. Põhjus ka mõistetav, sest kõnealuste omavalitsuste eelarvest moodustab põlevkivi kaevandajate makstav ressursikasutuse tasu vähemalt poole, kui mitte rohkem.

Kõige rängemini puudutab maardlate laiendamisplaan Maidla valda, sest kui kõik kaeveloa taotlused rahuldada, muutuks kogu vald sisuliselt üheks suureks kaevanduseks. Vallavanem Hardi Murula olekust paistab välja, et mees on tõsiselt murelik. Ta tõdeb, et kõik kaevandamislubade taotlused on esitatud praegu inimasulatega kaetud aladele ning kui need load välja anda, ei jääks pärast kaevandamist Maidla valda alles.

"Kui rahuldada täies ulatuses kõik taotlused, mis praegu seoses arengukava koostamisega on külmutatud, jääb Maidla valda umbes 20% praegusest territooriumist, kust põlevkivi ei ole kaevandatud," räägib Murula. "Aga nende alade puhul on valdavalt tegemist Muraka raba, Sirtsi soo ja Hiiesoo turbamaardlaga."

Enne II maailmasõda elas praeguse Maidla valla territooriumil 3500, enne põlevkivi kaevandamise algust veel 1500 inimest. Praegu elab vallas 900 inimest (1980ndatel liideti Maidlale osa Sonda külanõukogust umbes 300 inimesega).

"Omavalitsuse õnn ja rikkus seisneb mitte maavarades ja rahas, vaid ikkagi inimestes, kes seal omavalitsuses elavad," nendib Murula. Ja lisab, et valda alles jäänud inimeste suhtumine kaevandamisse on negatiivne, sest paraku ei ole võimalik tuua põlevkivi kaevandamisega kaasnevaid häid näiteid. 31 aastat tagasi, kui avati Aidu karjäär, laskus vallale koos avamaakaevandamisega kaasnevate lõhketöödega põlevkivineedus, mis toona hävitas 200 majapidamist. Kiviõli kaevanduse sulgemine muutis kasutamiskõlbmatuks Maidla ja Soonurme 75 meetri sügavused puurkaevud.

Illuka vallas oli kaevelubade taotluste menetlemise peatamise hetkeks esitatud vaid üks uus taotlus - Merko soovib laiendada juba enda valduses olevat Narva II karjääri, et saada peale olemasoleva loa, mis annab õiguse kaevandada üks miljon tonni põlevkivi aastas, veel 115 000 tonni suuruse aastatoodangu õigus. Vallavanem Tarmo Kollo sõnul on soovitud ala hüdrogeoloogiliselt väga keeruline ja asub suures osas looduskaitsealal, mistõttu tema hinnangul peaks põlevkivi hind tublisti tõusma, et alale planeeritud kaevandus ära tasuks.

Kollo usub, et valdade mõistlikud ja asjalikud ettepanekud leiavad arengukavas oma koha.

"Olukorda, mis rahuldaks kõiki osapooli, ei tule kunagi," leiab Kollo. "Pole vahet, on see põlevkivienergeetika, tuumaenergeetika või kolmas - alati tehakse valikuid, mis riivavad kellegi huve."

Toila valda laienemistaotlused ei ulatu. Vallavanem Tiit Salvan on seda meelt, et riik, arvestades PÕKKi koostamise erinevaid huvigruppe, läheneb asjale õigest otsast.

"Samas, selmet pidada oluliseks energiakandjaks põlevkivivaru, võiks rohkem arendada keskkonda säästvat energiakasutust," märgib Salvan. "Mõttevahetuse arendamine tuumaenergia või teiste energia tootmise liikide kasutuselevõtmiseks on vältimatu. Igatahes tuleks loobuda mõttelaadist, et kui ühel päeval enam kaevandada ei saa, on elu läbi ja Eesti sureb välja."

Kui PÕKKi komisjon augustikuus tööd alustas, oldi veel kindlalt ühisel seisukohal, et sõltumata sellest, kas ja kui palju kaeveala laiendatakse, üle 20 miljoni tonni põlevkivi Eestimaa pinnasest välja võtma niikuinii ei hakata.

Ka komisjoni juht Anto Raukas on kinnitanud, et Eesti riigi huvides on kaevemahtu piirata 20 miljoni tonniga aastas. Samas möönab Raukas, et vähemalt lähema 15 aasta jooksul ei ole meil alternatiivi põlevkivist elektri tootmisele.

Praegu selles enam nii kindel olla ei saa. Ainuüksi uusi kaevandamisloa taotlusi on esitatud mahus 26,315 miljonit tonni aastas. Ja kui uskuda Sõmeru vallavanema Peep Vassiljevi juttu mustast stsenaariumist, siis tegelikult räägime poolsalaja idanevatest kavadest kaevandada aastas kuni 50 miljonit tonni põlevkivi.

Vassiljev tugineb oma väidetes sellele, et enamiku uute kaeveloa taotluste taga olevate ettevõtete äriplaanides sisaldub uute põlevkiviõli rafineerimistehaste ehitamine. Plaane on tehtud mitme ettevõtte peale kahasse, aga ka eraldi. Nii mahutab VKG oma mastaapsele territooriumile uue õlitehase, Eesti Energial on põlevkivi töötlemisega omad plaanid, sest praegu Narvas töötav tehas on võimsuse ammendanud, Kiviõli Keemiatööstuse arenguplaan näeb ette õlitootmise mitmekordistamist. Ridamisi kaeveloa taotlusi laekus Merko Grupi tütrelt OÜ Merko Kaevandused. Kuigi viimase plaane hoitakse kiivalt vaka all, pole tarvis erilist nupukust, et sealt õlitehase rajamise soov välja lugeda.

Kokku soovivad ettevõtjad aastal 2015 väljastada ainuüksi õlitootmiseks ligi 16 miljonit tonni pruuni kulda. Arvestades, et praegune kaevandamise maht jääb alla 15 miljoni tonni, kusjuures õlitootmiseks kulub vaid 3 miljonit tonni, teeb see kümmekonna aasta pärast kaevandamise kogumahuks juba üle 30 miljoni tonni aastas. Seega jääb 20 miljoni tonni piirmäär kardetavasti vaid unistuseks, isegi arvestades, et tulevikus suureneb elektritootmises alternatiivsete meetodite osakaal.

Võidakse ju väita, et põlevkivivaldadele kompenseerib kaevandaja rahaliselt kõik kaevandamisega seotud hädad ja kitsendused.

Tõepoolest moodustab kaevandamisõiguse tasu ja vee erikasutustasu mõne omavalitsuse aastaeelarvest üle poole.

Sisuliselt peaks see raha olema kompensatsiooniks tühjaks jäänud kaevude ja kõledaks raadatud maa eest.

Lääne-Virumaale jäävas Sõmeru vallas asub Ubja karjäär, kust endale vajaliku põlevkivi ammutab Kunda Nordic Tsement. Lisaks on ettevõttel vallas ka Lõunaaru lubjakarjäär. Tsemenditehas maksab ressursikasutamise tasudena valla eelarvesse tänavu 4 miljonit krooni, mis ulatub umbes kümnendikuni kogu eelarvest.

Vallavanem Peep Vassiljev möönab, et kaevandamise eest saab tõepoolest kompensatsiooni, ent raha laekumine on heitlik, sest maksma peab vaid reaalselt kaevandatud mahtude eest. Kui kaevefirma näiteks oma võimeid üle hindab, vald aga raha eelarvesse sisse kirjutab ja summad laekumata jäävad, ongi eelarve tulude pool põhja kõrbenud.

"See kaevetasude saamine on lühinägelik suhtumine," hindab Vassiljev. "Nagu püksipissimine - alguses on hea ja soe, aga pärast külm ja paha."

"On asju, mida ei saagi rahasse ümber arvutada, need on isiklikud kannatused," kirjutab Tapa gümnaasiumi direktor Elmu Koppelmann Virumaa Teatajas. "Olen kindel, et kui Anto Raukas räägib 20 miljonist tonnist kaevandatavast põlevkivist aastas, siis see number suureneb tulevikus. Auväärne akadeemik Raukas ütles laua taga otse, et tema töörühm teeb tööd keskkonnaministeeriumi tellimuse järgi. Küll põhjendusi leitakse. Raha ju ei haise."

Et tagada riiklikult vajaminev energiatootmine, ei ole vaja mingeid lubasid juurde anda.

Minu seisukoht on, et kindlasti tuleb korrastada kahjutekitaja vastutuse küsimus. Kui väidetakse, et seaduses on kõik korras - kahju peab hüvitama ettevõtja, isegi kümme aastat pärast kaevandamise lõpetamist, edaspidi vastutab juba riik - ja vallad võiksid nõuda kahjude hüvitamist, siis tegelikkuses see ei tööta. Kes ei usu, proovigu käia kohut Eesti Põlevkiviga!

Kui PÕKK võetakse vastu järgmise aasta maiks, hakatakse ilmselt koostama rakenduskava, mis selgitab, millisest maardlast kui palju kaevandatakse. Kahjuks ei räägita praeguse olukorra muutmisest.

Siiamaani on otsuseid langetatud selliste kohtumisteta, nii et meie jaoks on avanenud vähemalt võimalus kaasa rääkida ja näib, et meie ettepanekuid ka arvestatakse.

Eesti Põlevkivi juhatuse esimees Lembit Kaljuvee usub, et Eesti riigile oleks kõige kasulikum üks ja ainus põlevkivikaevandusettevõte.

Kaljuvee toob näiteks Norra süsteemi, kus riigile kuuluv naftafirma pumpab naftat kõigi jaoks, kel seda tarvis ja load olemas. Nii pakub ka Eesti Põlevkivi ennast kaevama tellija kaeveväljadele.

Eesti riigil on oma kaevandusettevõte, mille võimsuseks on toota 18 miljonit tonni põlevkivi aastas. Riigil on võimalus kaevandada ka ise kogu põlevkivi ja see, mis energeetikast üle jääb, müüa maha oksjonil. Eesti Põlevkivi võiks kaevandada ükskõik kelle kaeveväljadel.

Ma ei näe üldse vajadust, et praegu peaks hoogsalt uusi kaevandusi avama. Eesti Põlevkivil on kaevelubadega antud kaevandamiseks üle poole miljardi tonni põlevkivi. Teistele firmadele on väljastatud kaevelubasid umbes 100 miljoni tonni peale. Praeguste tarbimisvõimsuste juures jätkuks seda varu 40 aastaks.

Mõte liigub põlevkiviseaduse suunas. Meie arusaamade järgi oleks umbes 20 miljoni tonni kaevandamine aastas selline kogus, mille juures säiliks loodus ja ka majandus areneks.

Mullu laekus kohalike omavalitsuste eelarvetesse Eesti Põlevkivilt keskkonnatasusid 59,7 miljonit krooni. Tänavu toimunud roheline maksureform kahe- kuni neljakordistas tasusid. 2006. aasta kolme kvartali jooksul oleme maksnud kokku 68,9 miljonit krooni.

Riik peaks olema huvitatud põlevkivi kui riigile kuuluva maavara optimaalsest kasutamisest. Mis ei tähenda aga seda, et maavara tuleks konserveerida või säilitada mis iganes põhjusel. Kasutada tuleb säästlikult - majanduslikult otstarbekalt ja säästlikult.

Säästlik kasutamine ei tähenda, et kasutada tuleb nii vähe kui võimalik. Lõppeks on riigi huvi tekitada maksimaalne võimalik tulu maavara kasutamisest hoomatava perspektiiviga majanduslikult prognoositavas aegruumis (kuni 30 aastat).

Kaevelubasid tuleb välja anda ainult sellistele põlevkivi kasutajatele, kes näitavad ära ja on suutelised korraldama põlevkivi ning tootmisjääkide käitlemise alates kaevandamisest kuni lõpp-produktideni. Riik määrab ära kriteeriumid, millele kaevelubade taotlejad peavad vastama, ja tingimused, kuidas põlevkivi tohib kasutada. Kõik kehtestatud kriteeriumitele vastavad põlevkivi kasutajad osalevad võrdsetel alustel kaevelubade taotlemisel. Kasutada võiks nn Norra mudelit - maavara kaeveõiguse saab see, kes konkursil võitjaks tuleb. Samas ei tohi kaevelubasid anda uutele ettevõtetele, kelle kogu äriidee on müüa maavara edasi neile, kes seda kasutada oskavad.

Ainsa erandi põlevkivi kasutuses peaks moodustama Eesti-sisese elektrienergia vajaduse katteks vajalik põlevkivikogus järgmiseks 30 aastaks, ELi elektrituru tingimustes kokku 250-270 miljonit tonni põlevkivi. Eesti Põlevkivi praeguste kaevelubadega kaetud maht ületab selle vajaduse pea kaks korda. Seega on põlevkivi piisavalt Eesti-sisese elektrivajaduse katteks.

Riik peaks põlevkivikasutusel eelistama suurima võimaliku lisandväärtusega põlevkivitooteid. Vedelkütused ja eriti keemiatooted (nii tööstuslikud vaigud kui ka kemikaalid) on võrreldes eksporditava elektriga suurema lisandväärtusega ja Eesti keskkonda vähem koormavad.

Eestis on aastal 2015 optimaalne järgmine skeem: 7-8 miljonit tonni põlevkivi kasutatakse Narva Elektrijaamades Eesti-sisese baaselektrivajaduse katteks, 10-15 miljonit tonni põlevkivi kasutatakse vedelkütuste ja keemiatoodete tootmiseks. Tootmisprotsessis tekkiv põlevkivigaas kasutatakse soojus-ja elektrienergia hajutatud koostootmiseks.

Sisuliselt soovitakse arengukavaga siluda olukorda, kus õlihindade kiire kasvuga muutus väga kasumlikuks põlevkivist õlitootmine.

Kuna riigil puudus strateegiline plaan maavara kasutamiseks, esitasid õlitootjad taotlusi põlevkivi kaevandamiseks nii suures mahus kui võimalik. Samas on määratlemata, kas riiklik huvi põlevkivi kasutamisel seisneb ainult elektritootmises sisemaiseks tarbimiseks või lisandub sellele ka elektri tootmine ekspordiks või koguni õlitootmine sisemaiseks kasutuseks ja ekspordiks?

Lootsin, et arengukava koostamisel tekib ka mingi diskusioon Eesti energiasüsteemi kui sellise efektiivsuse ja tasuvuse üle.

Paraku pole seda tekkinud. Üks pool (geoloogid) püüavad tõestada, et põlevkivi kaevandamisega kaasnevad mõjud on nii väikesed, et nendest ei tasu üldse rääkida, teine pool (osad omavalitsused ja valitsusvälised organisatsioonid) seda, et tegelikke kaevandamisega kaasnevaid mõjusid pole piisavalt uuritud ja nende mõjude leevendamiseks ei ole ette võetud piisavalt tegevusi. Lahendust, et kõik rahule jääksid ei ole. Loomulikult saame aru, et energiasüsteemi ei saa muuta mõne aastaga, kuid tundub, et otsustajad ei sooviga alternatiivseid lahendeid leida.

Teaduslikult tõestatud on fakt, et põlevkivi põletamine kateldes on väga madala efektiivsusega (alla 30%).

On arulage alustada meie nn odava elektri eksporti Soome - põlevkivi elekter ei ole kindlasti odav. Arulage on ka toota põlevkivist õli ja seda eksportida, jättes maha õõnestatud maa-aluse ja tuhahunnikud.

Kindlasti on tunduvalt mõistlikumaid lahendusi, kuidas Eesti rahva ühist vara kõigi hüvanguks mõistlikult kasutada. Hetkel on meil aga energeetikas kolm arenguteed: põlevkivi, põlevkivi ja põlevkivi.

2006. aasta valla eelarves moodustab kaevandamisõiguse tasu ja kaevadamisest tulenev vee erikasutustasu umbes 6 miljonit krooni, mis on 35% eelarve tuludest. Summa on meie väikese eelarve jaoks suur, kuid väga ebastabiilne.

Rahandusministeeriumi aasta alguse prognoos oli 10 miljonit, paar päeva tagasi sain Aidu karjäärist andmed, et aasta lõikes laekub planeeritust vähem umbes 0,7 miljonit kaevandamisõiguse tasu ja umbes 0,8 miljonit vee erikasutustasu. Selline kõikumine omavalitsuse eelarve tuludes on täiesti absurdne, õnneks katab sellel aastal vahe ära üle laekuv füüsilise isiku tulumaks.

Kuid kaevandamisõiguse tasu on vaid üks komponent sellest "kasust", mida omavalitsused saavad. Nii töötab Aidu karjääris 400 töötajat, kes teenivad keskmiselt 10 000 krooni kuus, see teeb omavalitsustele laekuva tulumaksu osa summaks oma 5,5 miljonit. Maidla vallas elavaid inimesi töötab Aidu karjääris aga ainult 11. Tulumaks läheb valdavalt Kiviõli, Kohtla-Järve, Jõhvi, Sillamäe linnadele.

Ei saa normaalseks pidada olukorda, kus omavalitsus saab kaevandamise eest keskkonnatasusid, aga jääb samal ajal ilma riiklikust tasandusfondist.

Omavalitsused peaksid tegutsema ühistel alustel ning keskkonnakasutusest saadavat raha peaks kasutatama keskkonna, sh ka inimeste elukeskkonna probleemide lahendamiseks. Muidu oleme sunnitud seisus - tahate raha, laske kaevandada, ei kaevandata, ei ole ka raha, kuid probleemid eelnevatest kaevandamistest jäävad ikkagi.

"Õnnetus kindlasti ei ole, muidu seda ei kaevandataks. Kaevandamise tasust saadud raha oleme suutnud igal aastaselt investeerida - seega on see valla arengu jaoks oluline

Kuivõrd üldine heaolu kasv on olnud märkimisväärne, võiksime aegsasti mõelda sellele, kas ja mismoodi suudame lahendada energia-, tööjõu,- jt küsimused olukorras, kus põlevkivi kaevandamine viiakse miinimumini või lõpetatakse sootuks. Toila vallale põlevkivi kaevandamise lõppemine iseenesest õnnetust ei tähenda."

"Omavalitsuse õnn ja rikkus seisneb mitte maavaradel ja rahal, vaid ikkagi inimestel, kes seal omavalitsuses elavad."

"Nii ja naa. Ühest küljest tuleb eelarvesse oluline lisa, mis võimaldab teenuseid kvaliteetselt osutada. Teisalt on ka kulutused sellised, mida teistel ei ole.

Näiteks peaaegu kogu valla territooriumi kattev ühisveevärk. Elanikke on vallas 1700 ja veetorustikku kokku 80 km. Keskmine vee hind 47 kr/m3, kõige kallim 190 kr/m3 + km. Probleem on ka heitvesi. Kuna vald asub nn kaitsmata alal, on kaks võimalust - kogumismahutid või biopuhasti. Või ehitada veel 80 km trasse? Sinna need summad lähevad, kuidagi peame inimestele selle olukorra tekkimise heastama."

"Selle küsimuse jätan kommenteerimata."

"Targale on rikkus õnneks, rumalale õnnetuseks."