Tark võti ja sõrmejäljelugeja - uus tase lukustuses

Ligemale 3500 töötajaga elektroonikafirmas Elcoteq on sisse seatud ID-kaartide süsteem, kus kõikidel töötajatel on personaalsed kaardid, millega nad tehasesse pääsevad.

Süsteem registreerib hoonesse sisenemise ja sealt lahkumise aja, kusjuures ID-kaardi kasutamisest laekunud andmete järgi toimub firmas ka tööaja arvestamine ja töötajate tasustamine. Selline süsteem lubab tehase administraatoril arvutist pidevalt näha, millised töötajad on ametipostil, millised mitte. Kaardil on töötaja nimi, foto ja muud andmed, mida saab vajadusel ka arvutiekraanile kuvada. Kaardi kaotamise või töötaja lahkumise korral kaart blokeeritakse.

Elcoteq Tallinna kommunikatsioonijuht Jaanus Pauts tõdeb, et kuigi uute lahenduste juurutamise vastu pole firmal midagi, peab ettevõte praeguse süsteemi hinna ja kvaliteedi suhet siiski optimaalseks.

"Kuna ettevõttes töötab ligi 3500 inimest, on isiku identifitseerimise seadmeteta väga raske nende liikumise ja töötatud aja kohta ülevaadet saada," põhjendab Pauts ID-kaardi süsteemi vajalikkust.

Tehnika areng jõuab ka klassikaliste mehhaaniliste lukkude pärusmaale ning viimased hakkavad üha enam loovutama kohta mehhaanika ja elektroonika sümbioosis sündinud mehhatroonilistele lukusüsteemidele. Viimase üks põhimõttelisi erinevusi mehhaaniliste lukkudega võrreldes on see, et võti toimib ka magnetkaardina. Võtmepeasse on paigaldatud kiipkaart, lukk on kas ise programmeeritav, sellele saab arvuti kaabliga külge ühendada või ongi lukk tsentraalse kaabeldusega peaarvuti küljes.

Sellised lukusüsteemid annavad näiteks ettevõtete juhtidele või omanikele ülevaate, kes töötajatest millistes ruumides käis, millal tööle saabus ning millal lahkus, võimaldavad teha statistikat ning viivad minimaalseks võimaluse, et keegi leitud võtit kurjasti kasutab. Kiipvõtmele saab anda piiratud kasutusaja või võtme õigused sootuks tühistada.

Sellistele lukusüsteemidele saab ühendada ka sõrmejäljelugeja. Sellisel juhul piisab luku avamiseks sellest, kui isik, kelle andmed on arvutisse sisestatud, sõrme korraks vastu andurit surub. Nõnda saab keskarvuti kaudu täpselt määratleda isikud, kes läbipääsu kasutada tohivad.

Austria lukutootja Kaba on saanud valmis ja patenteerinud mehhatroonilise lukusüsteemi experT, mis ühildub elektromehhaanilise luksusüdamiku ja kiipvõtmete kombinatsioonis loodud Elolegic-süsteemiga.

Viimane võimaldab lukusüdamikke lihtsalt ja kiiresti ümber programmeerida ning kasutajal sel moel otsustada, kes millisel ajal lukku avada tohib. Säärases süsteemis võib võti toimida tavalise lukuavajana, aga piisab kui võtmepea kate asendada Elolegic-võtmepeaga ning kohe on lukk avatav ka lihtsalt võtmepead andurile lähendades.

Kaba lukke maale toova ASi Valnes nõukogu esimees Alvar Veersalu märgib, et turg nõuab järjest rohkem isikute identifitseerimist võimaldavaid, aga samas paindlike võimalustega luku- ja läbipääsusüsteeme.

"Mehhatroonilisel lukul on mehhaanilisega võrreldes lisafunktsioonid ja kui põhiliselt kasutatakse ukse avamiseks kiipvõtit või sõrmejäljelugejat, siis jäävad n-ö pärisvõtmed vaid hädaolukordade puhuks, kogu süsteem peab aga tänu sellele kauem vastu," hindab Veersalu. "Sellised lukud on ka turvalisemad, sest mehhaanikat on üldiselt lihtsam kopeerida kui elektroonilisi lahendusi."

Sõrmejäljelugeja paigaldamise eelduseks on elektriliselt avatava luku olemasolu. Sõrmejäljelugeja tööpõhimõte seisneb selles, et uksepiidas paikneb elektromagnetiliselt avanev lukuvastus, mis ühendatakse kas kiipvõtme või -kaardilugeja või sõrmejäljelugejaga. Kui viimane saab eelnevalt programmeeritud õige sagedusega impulsi, päästab vastus lukukeele lahti ja ust on võimalik avada. Kallimates ja keerulisemates süsteemides kasutatakse ka mootorlukkusid, kus lukukeelt liigutab luku sees peituv mootor.

Sõrmejäljelugejaga varustatud lihtsa lukustuse hind jääb 10 000 ja 15 000 krooni vahemikku. Sama palju maksab ka kiipvõtmega avatav lukk.

"Kui mõned aastad tagasi maksid sellised lukud veel oma 50 000 krooni, siis nüüdseks on näpujäljetehnoloogia arenenud, lukud katsetustes oma turvalisust tõestanud ning seetõttu ka hinnatase kordades langenud," selgitab Alvar Veersalu. "Sõrmejäljelugeja pole enam ulmetehnika, mida vaid filmides näeb."

Veersalu sõnul on selliste süsteemide potentsiaalsed kasutajad eelkõige suured tööstusettevõtted või riigiasutused, kus palju töötajaid ja palju ruume, mida valvata.

"Kohtades, kus puudub mehitatud valve, on kiipvõti või sõrmejäljelugeja hea lahendus," ütleb Veersalu. "Näiteks Riigikogus on kogu aeg valvemeeskond kohapeal ning sinna telliti klassikaline lukusüsteem."

Samas on kiiplukust olemas ka nn koduperenaise variant, mis ei eelda luku ega võtmete eraldi programmeerimist.

Uudseid lukusüsteeme saab paigaldada ka nii, et olemasolevad mehhaanilised lukukorpused jäävad alles, sellele tuleb lisada vaid IQ-südamik ja n-ö tark võti.

Abloy OY Eesti filiaali lukustusprojekteerija Monika Saarkopli märgib, et üks uudseid klassikalise luku arendusi kujutab endast tavalist mehhaanilist lukku, millele on paigaldatud spetsiaalvõtmega programmeeritav südamik.

Luku muudab eriliseks võti, mille peas asub mikrokiip ja patarei ning mille kasutamisel salvestub info lukusüdamikust võtmesse.

"Toimub justkui kahekõne südamiku ja võtme vahel, kusjuures seda saab hiljem arvutist lugeda," iseloomustab Monika Saarkopli. "Arvuti külge käib eraldi seade, kuhu saab võtme sisestada ja mis loeb võtmepeast välja, millisel kellaajal milliseid uksi avati."

Et säärasele süsteemile üle minna, piisab sellest, et olemasolevatel klassikaliste lukkude südamikud ja võtmed n-ö tarkade vastu ümber vahetada.

"Soomes kasutatakse nn tarku võtmeid kortermajades, mille keldrites on näiteks saun või spordisaal," räägib Monika Saarkopli. "Võtmele saab anda käsu, et see avab luku vaid teatud kellaaegade vahemikus." Samamoodi saab sellise võtme programmeerida ajutiselt firmas viibivatele töötajatele, näiteks ehitustöölistele või mingite seadmete paigaldajatele. Kui tähtaeg kukub, võti enam ei tööta.

Kui selline nn tark võti kaduma peaks minema, saab võtme õigused tühistada spetsiaalse pea- ehk programmeerimisvõtmega.