Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühtaegu tugev ja habras klaas galeriivaikuses
Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Mare Saare ja Tiina Sarapu näitavad Tallinna kunstihoone galeriis klaasi kui materjali võimalusi ja tähendusi.
Näituse "Vaikivad hääled" peaküsimuse on ette kirjutanud praegune aeg: kuidas leida kohustuste ja vajaduste tasakaal, endast andmise ja saamise tasakaal?
Ümbritsevad inimesed ootavad kunstnikult sõnumit. Teisalt säilib soov olla omaette, sõltumatu ja mitte sekkuda, vaid lihtsalt kuulata vaikust ja pühenduda. Ning just pühendumise kaudu esitada oma seisukoht, vaikselt, kuid järjekindlalt, kommenteerib näituse kuraator, kunstiteadlane Reet Varblane.
Väga pretensioonika materjalina nõuab klaas, et temaga tegelejail jätkuks püsivust ja pühendumust, tahtmist uuesti otsast alustada ja jälle katsetada.
Näitusele saatesõnu lausudes soovitab kuraator kuulata pausi, nagu teevad seda Mare Saare avatud silmade, ent suletud suudega vaikivad tunnistajad. Samuti naudib vaikust orkester Tiina Sarapu loodud läbipaistvate noodipultide taga.
Avastamise ootusärevuses seisab ka Tiina Sarapu kavandatud läbipaistvate raamatute kollektsioon, mille lugemiselamuse mõjusus sõltub juba igaühe fantaasialennust.
"Mare Saare graafilised mantrad klaasil ja Tiina Sarapu kristallpuhas pendel ning läbipaistvad kirjutamata ajalooraamatud panevad külastaja mõtlema hingede aja peale, rahu, vaikuse ja puhtuse peale," nendib Reet Varblane.
Autor: Tiina Kolk