Plasma- ja LCD-telerid liiga sarnased

Artikkel

- Uudised
- 20. november 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Plasma- ja LCD-telerid liiga sarnased
Teleri ostmisel valiku tegemine on küll kineskooptelerite välja suremise tõttu kergemaks läinud, kuid samas on plasma- ja vedelkristallekraaniga telerid muutunud liiga sarnaseks.
Küllap võib öelda, et aastakümneid turul olnud kineskooptelerid hakkavad jääma minevikku - nagu see on juhtunud ka arvutite kineskoopkuvaritega. Arvutikaupade hulgimüüja esindajana kinnitan, et kineskoopmonitor on üleeilne päev.
Vaatleme LCD- ja plasmatelereid terasemalt. Üldiselt sõltub otsus emma-kumma tehnoloogia kasuks eeskätt rahakoti paksusest. LCD-teler on küll odavam, kui aga tunnete soovi suurema ekraani järele, tuleks valida plasmateler.
Praegused jaehinnad on kineskooptelerite puhul alla kümne tuhande ja LCDdel üle kümne tuhande krooni, plasmaekraanid on kallimad. Niisiis on kineskoopteleril teiste tehnoloogiate ees üks kindel eelis - madalam hind.
Samas odavnevad nii LCD- kui ka plasmatelerid nobedasti. Kui plasmatelerid mitme aasta eest turule ilmusid, maksid need üle 200 000 krooni, nüüd kohati vaid mõnikümmend tuhat.
Kineskoop
Katoodilt lähtuvad sinine, punane ja roheline elektronide kiir joonistavad kujutise ekraanile. Rea- ja kaadrilaotus juhivad neid kiiri ekraanil horisontaal- ning vertikaalsuunas. Fluorestseeruv kiht jätab joonistatud pildi mõneks hetkeks n-ö meelde ja nõnda kujuneb ekraanil nähtav pilt.
Kineskoopteleri suur puudus on katoodi ja ekraani vajalikust vahemaast tingitud kineskoobi suur sügavus, mis teeb suure diagonaaliga telerid väga kopsakaks.
LCD
LCD-tehnoloogia põhineb polariseeritud valguse omadustel. Iga vedelkristallist piksel on kui klapp, mis vastavalt vajadusele kas laseb või ei lase valgust läbi. Kahel pool tagant valgustatavat vedelkristalli on polarisaatorplaadid, esimene laseb läbi ainult pikisuunalisi, teine ristsuunalisi valguslaineid. Kasutusel on kolm vedelkristalli, mis loovad vastavalt punase, rohelise ja sinise punkti. Nende punktide liitudes tekib ekraanile pilt.
Plasma
Plasmaekraani katab samuti kolmest elemendist (punane, roheline, sinine) koosnevate pikslite võrgustik. Pikslid on täidetud gaasiga, neid ergutavad elektriimpulsid. Kui elektronid gaasi läbivad, eraldub ultraviolettvalgus, mis ergutab elemente katvat fluorestseerivat kihti.
Ekraani diagonaal
Plasmaekraanide diagonaalid algavad 32 tollist ja jõuavad 63 tolli kanti. Toodetakse ka suurema diagonaaliga ekraane, näiteks Panasonic tõi Las Vegase messil välja 103tollise, kuid need on tarbijale liialt kallid. LCD-teleri diagonaalid ulatuvad 13 tollist 45 tollini. Toodetud on ka suuremaid vedelkristallpaneele, näiteks LG sajatolline. Siiski on plasmaekraanid diagonaali osas praegu juhtpositsioonil, kuid tehnoloogia arenedes võib see olukord pöörduda.
Vaatenurk
Plasmaekraanide vaatenurk on kuni 160 kraadi, viimastel LCDdel kuni 175 kraadi. LCDde eelis on siin siiski väga väike.
Ekraani värskendusaeg
Plasmaekraanidel toimub pikslite värskendus sama kiirelt ja inimesele märkamatult kui kineskoopteleri pildi puhul. LCD-telerid on aga oma olemuselt videopilti mitte näitama pidanud arvutimonitoride järeltulijad. Et pilt oleks pidevalt n-ö värske, mängib siin rolli pikslite värskendusaeg. LCD-telerid värskenduskiirusega 16 ms ja vähem näitavad pilti ilma viivitusteta. Saadaval on ka telerid värskenduskiirusega 2 ms.
Läbi põlenud või kinni jäänud pikslid
Plasmateleritel võib seisev pilt pikslid nii-öelda läbi põletada.
Pikka aega taustaks olnud pildid - näiteks arvutimängude puhul - võivad läbi põleda ja põhjustada taustakujutise tekkimise. Uuematel mudelitel tuleb seda vähem ette.
LCD-telerite puhul ei põle pikslid küll läbi, kuid võivad n-ö kinni jääda, mis annab sarnase efekti. Samas võivad LCDde puhul pikslid ka n-ö uimaseks muutuda. See muudab pildi häguseks.
Kui plasmatelerit tahetakse kasutada arvutimängude mängimiseks, tuleb kasutusjuhendist kontrollida, mis lahendusi on vastavale mudelile saada.
Toote eluiga
Plasmatelerite pooleluiga on 30 000-60 000 tundi. Pooleluiga on aeg, mis kulub lambi tuhmumiseks pooleni oma algsest erksusest. LCD-teleritel on vahetatavad taustavalgustid, kuid ühe valgusti vahetamine võib olla uue televiisori ostmisest kallim.
Tavalise kineskoopteleri - mis on kodus enamikul lugejaist - pooleluiga on umbes 25 000 tundi. Eesti majapidamisele, kus vaadatakse televiisorit päevas keskmiselt neli tundi, tähendab isegi 30 000tunnine lamp 20aastast teleri eluiga. Selle aja sees aga ostetakse korra-kaks ikka uus teler.
Vastupidavus
Plasmatelerid on väga õrnad, mis teeb nende transpordi ja installeerimise keeruliseks. Mõnes reklaamis küll näidatakse, kuidas ostja kinnitab plasmaekraani ise lakke, kuid parem on, kui seda tööd teeb professionaal. Lisaks võiks teleri kinnitada seinale, mis suudab suurt raskust paremini kanda.
LCD-telerid pole nii õrnad ja lõpptarbijad suudavad neid lihtsa vaevaga ka ise kinnitada.
Transport
Õrnuse tõttu peab plasmatelereid transportima selle ala professionaal, kiirtransport pole siin soovitatav. Vajadus eritranspordi järele aga tõstab kokkuvõttes teleri maksumust.
LCD-televiisori transport ei ole nii keeruline ega kallis kui plasmaekraanide transport.
Paigaldus
Plasmad on raskemad ja võivad vajada eraldi tugesid. Lisaks võtavad need rohkem voolu ning lähevad kuumemaks kui LCD-televiisorid. Seega tuleb nende paigaldamist rohkem planeerida.
Plasmaekraane peaks alati installeerima professionaalid. LCD-televiisori suudab ostja hõlpsasti ka ise paigaldada või kasutada neid nagu kineskoopteleviisoreid - jalal seisvana.
Erksus ja kontrast
Plasmateleviisoritel on kõrgem erksuse ja kontrasti tase kui LCDdel. Ideaalsetes oludes ehk ilma muutuva valgustuseta on see plasmatehnoloogia tõeline eelis, kuna LCD-televiisoritel on taustavalgustus ja seega peab musta värvi loomiseks valgust takistama.
Plasmateleritel on individuaalsed pikslid, mis nii sees kui ka väljas olles loovad sügavama musta tooni ja parema kontrasti.
LCD-telerid paistavad n-ö tegelikes oludes tihti paremad. Plasmaekraanid valmistatakse erilise klaaspinnaga, mis võib valgust peegeldada, see tuimestab erksust ja pildi kontrasti. LCD-televiisorid peegeldavad valgust väga vähe, võimaldades neil taset hästi valgustatud ruumides säilitada.
Paksus
Plasmatelerid on umbes seitsme sentimeetri paksused, LCD-telerid kaks sentimeetrit õhemad.
Autor: Veronika Pavlova
Hetkel kuum