Uudised
21. november 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Firmade juhid ostavad end peremeesteks

Automüüja Amserv Grupi üks omanikest Raivo Kütt sõnab, et soovitab teistelgi kaaluda firma väljaostu. Kütt ostis eelmise aasta juulis koos kolleegi Raivo Aavistoga omanikelt firma. "Oleneb küll valdkonnast, aga kellel julgust on ettevõtlusega tegeleda, see peaks küll selle peale mõtlema," märgib Kütt.

"Nägin perspektiivi. Võtsin riski ja väljakutse vastu," räägib masinaehitusfirma Ilmarine üks omanikest ja ettevõtet aastaid juhtinud Karel Saar. Selle aasta juulis ostis mees koos Heiki Laidma ning Indrek Luukasega enda juhitava firma aktsiad SRC Groupilt ära.

29aastase firmaomaniku sõnul andis ostuks tõuke see, et endiste omanike ja tema nägemus ettevõtte arengust läksid lahku. Saar kinnitab, et firmal läheb pärast ostu palju paremini.

ASi Valnes nõukogu esimehe Alvar Veersalu meelest on kaks põhjust, miks tegevjuhid tahavad firma välja osta. Esiteks areneb majanduskeskkond positiivselt. Teine on filosoofiline: soovitakse tuttavas valdkonnas end teostada.

"1998. aastal kaasasime omanikeringi Baltics Small Equity Fund'i," räägib Veersalu. Nii tahtis mees koos firma tegevjuhi ning kaasomaniku Kuldar Saunaga saada raha, et luua tütarfirma Lätis. "Soovisimegi, et saame tütarfirma käima ning kui ettevõtte juba töötab ning riskitase on väiksem, siis ostame tagasi," lisab ta.

Kaks aastat tagasi ettevõtte investeerimisfondilt välja ostnud Standardi juht Enn Veskimägi otsust ei kahetse. Eelmisel aastal võttis ta firmast koos kaasomanikega 5 miljonit krooni dividende. "Ma arvan, et soodne periood veel jätkub, kuid mitte väga kaua," märgib Veskimägi ja lisab, et järgmise aasta teisel poolel hakkab tööjõunappuse tõttu majanduskasv aeglustuma.

Olin Amservi väikeaktsionär, kes asjade lõpliku käiguga eriti rahule ei jäänud.

Märkisin aktsiaid IPOst juunis 1997, nii palju, kui soovisin, ei saanud. Sain soovitust umbes kolmandiku, mis võis aktsiale ennustada kõrgemat lendu.

Ent aktiivselt kaubeldavaks Amservi aktsia kunagi ei saanudki. Esimestel aastatel dividendi ei makstud, küll aga näpuotsaga hilisematel aastatel. Mis ettevõttes vahepealsetel aastatel toimus, selle vastu ma suurt huvi ei tundnud, aeg-ajalt jäi siiski kõrvu või sai lehest lugeda, et uute autode müügitulemused olid firmal võrdlemisi head. Aktsia hinnas või dividendis need head tulemused aga ei kajastunud.

Eelmise aasta suvel ostsid ettevõtte juhid Raivo Kütt ja Raivo Aavisto end firmas tuumikomanikuks. Väikeaktsionäre nad enda kõrvale nähtavasti ei soovinud ja selle aasta aprillis sain aktsiate ülevõtmise teate.

Ise nimetan seda toimingut väikeaktsionäridelt rekvireerimiseks ja eksproprieerimiseks - nagu kunagi toimiti kulakute ja kapitalistidega, ainult selle vahega, et nüüd rekvireeriti vara minult, moonakalt.

Tõsi, üheksa aastaga, arvestades ka dividende, kerkis aktsia hind umbes 2,5 korda ehk ikkagi ca 11% aastas, nii et patt oleks ju selle investeeringu pärast nuriseda. Aga nurisen siiski, sest nagu firmal hakkas veelgi paremini minema, otsustati väikeaktsionäridest vabaneda, sest jokk-põhimõte toimib meie riigis hästi.

Eesti tuntuim ettevõtte tagasiostu juhtum oli 2001. aastal, kui Hans H. Luik ostis rootslastelt tagasi Ekspress Grupi. Äripäev nimetas selle tehingu aasta ärisündmuseks.

"Meediaärimees Hans H. Luik sai lõppeval aastal hakkama ärimaailmas tavatu teoga - ta ostis Skandinaavia suurimalt kirjastuskontsernilt Bonnier tagasi 50% osaluse Ekspress Grupis. Pretsedendituse poolest on tehing võrreldav näiteks Hansapanga aktsiate tagasiostuga Jüri Mõisa ja Hannes Tamjärve poolt," kommenteeris Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov viis aastat tagasi.

Viimasel paaril aastal on Luige eeskuju järginud mitmed Eesti tippjuhid.

Sellisel kasvaval turul nagu Eesti peaks omanikul olema ikka väga tõsine põhjus, miks firma maha müüa.

Peamine motivaator selleks on ehk see, kui omanikul pole ettevõttega strateegilist plaani ning ta ei oska sellega midagi edasi teha.

Ostja ning firma poolt võttes on see loomulikult hea, sest parem üks väike tugev omanik kui suur ja nõrk.

Üks ehe näide sellest on kasvõi Hans H. Luik Ekspress Grupiga.

Ei saa öelda, et tal pärast väljaostmist halvasti läheks, pigem vastupidi.

Teisest küljest on praegune ettevõtete evolutsioon ju selline, et ehitatakse firma üles, müüakse maha ning tehakse uus.

Autor: Gert D. Hankewitz