Kannatamatus viib sihile!

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 23. november 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kannatamatus viib sihile!
Oli meil peres üks tol ajal üsna haruldane välismaa (ilmselt Soome) klantsajakiri. Ema oma, kes siiamaani meelsasti koob ja heegeldab ja teeb igasugust muud näputööd.
Ja selles ajakirjas oli imeilus pilt kuulikestega kaunistatud jõulukuuse all istuvast imeilusast tüdrukukesest, kel süles imeilus kingitusepakk. Kenasti kirjusse paberisse pakitud kauni punase šlehviga ja puha. Niiii ahvatlev oli see…
Mitte tüdrukuke, vaid kingitus. Mis seal küll sees on? Kindlasti midagi vägevat. Ja just see oligi minusuguse jõnglase jaoks ahvatlev. Mulle meeldis ikka ja jälle seda pilti nii ühelt kui teiselt poolt uurida, näpuga, tõenäoliselt isegi keelega katsuda.
Ma ei suutnud aru saada, et üks pilt võib ühelt poolt olla nii ilus, ja teiselt poolt nii igav - ainult mingi kribukiri.
Tüütasin kõik meie toonased külalised ära jutuga kingitusega tüdrukust ja sellest, et tahaks kangesti teada, mis selle kingitusepaki sees on.
Ja siis, ühel päeval, kui ema valvas silm oli minu ja oma ajakirja korraks tähelepanuta jätnud, lõin käärid paberisse, et lummav kingitus "avada".
Tulemustest mäletan vaid seda, et ma ei saanud mitte millestki mitte midagi aru. Polnud nuttu ega midagi, oli ainult hämmeldus ja nõutus - kuidas siis nii. Ja paks salapära jäi õhku.
Nii ongi minu eest siiamaani saladuseks jäänud, mis siis ikkagi peitus tolle tüdrukukese pakikeses…
Kui ma väike olin, armastasin hirmsasti suurte inimeste asjades tuhnida, eriti ema käsitöösahtlis, kus oli palju värvilisi linte, lõngasid, eri värvi ja pikkusega vardaid.
Ega ema minu varajast käsitööhuvi pahaks ka ei pannud ja lubas mul oma lapitükkide vahel sorida.
Üks kord aga mängutuhinas tõmbasin lahti vale kapisahtli ja leidsin suure hunniku siis veel Eestis vähe tuntud välismaa šokolaadi Tuplat. Silmad läksid peas põlema, kui krõbiseva ja värvilise paberiga kommi nägin, armastasin hirmsasti maiustusi.
Tõttasin kohe suure rõõmuga ema juurde, et temaga oma avastust jagada. Tema oli aga sootuks ehmunud ja riidles minuga, et leidsin päkapikkude varakambri üles ja nüüd ähvardab kuni jõuludeni päkapikku suss aknal tühjaks jääda.
Olin kurb, kuid kingitusi leidsin sussi seest ikka igal hommikul, küll aga mitte neid ahvatlevaid Tuplasid. ‘
Pikka aega ei saanud ma rahu, sest peas keerles küsimus: millistele lastele päkapikud need šokolaadid viisid?
Oli käes juba see aeg, kui ma päkapikkude käimise ajal iga hommik ärgates lootsin mõnda kingitoojat tabada. Kohati muutus kinkide uurimine ja igasuguste lõksude seadmine mulle ja mu õele suisa hasardiks.
Sealt ka suur põnevus iga hommik sussi kiigates. Ei teagi, kas üritasime vägisi leida mustreid ja seost eri hommikutel saadud meenete vahel, aga tegime iga kommi põhjal järeldusi, mida päkapikud meist arvavad.
Meil tekkis omamoodi sussiusk. Selle tulemusel olid ühel hommikul mu jahmatus ja solvumine tohutud, kui sussist vaatas vastu mingi pruun junn. Mõtlesin mida halba ma teinud olen, et mulle kartul sussi sisse pandi, pole see ju magus ega pehme ega midagi.
Lõpuks pärast vingumist ja virisemist võtsin kartuli sussist välja ja tuli välja, et see oli hoopis kiivi. Teadmata, mida elust ja olust enam arvata, istusime koos õega põrandal ja ootasime, et ema ärkaks ning meile selle kohta midagi ütleks.
Jonatani suureks unistuseks oli saada endale kollane puldiga Lego auto. Kui ema ei osta, siis Jõuluvana ikka. Nii saingi pojalt vingelt kaunistatud ümbriku, milles ligi paar tuhat krooni maksev jõulusoov, mõistagi jõuluvanale. Ema süda tahab ja suudab palju.
Ostsin unistuse kingituse juba kuu varem ära, pakkisin kirevasse paberisse ning peitsin voodi kasti, põranda ja madratsi vahele. Jõulunärv suunab aga uskumatutele tegudele ning muidu viisakas Jonatan, kes oma nina minu asjadesse ei topi, asus avastusretkele. Linnakorteris pole muidugi vaja olla otsimisgeenius, et parasjagu suur Lego karp üles leida. Nii oligi. Aga kingitus oli ju pakitud ja selle sisse ei näinud. Kas ikka on puldiauto?
Siinkohal tuli appi internet! Jonatan leidis Lego kodulehelt oma unelmate puldiauto ja kogu vajaliku info selle kohta. Kaasa arvatud karbi mõõtmed, millesse autoklotsid pakitud olid. Nüüd oli vaja vaid voodialune pakk ära mõõta. Bingo! Poisi vaimustus enese nutikuse ja peatselt saadava kingi üle oli nii suur, et paari päeva pärast rääkis ta uhkustundega kogu loo ära. Minu loodetud kinkimisrõõm kahanes nullilähedale.
Jõululaupäeval võtsin suure telekakasti, panin legokarbi selle põhja ning peale hunniku vanapaberit. Seejärel pakkisin uue kingituse ära ja lohistasin kuuse alla.
Võite arvata, millist nägu oli Jonatan, kui sealt oma legokarpi ei leidnud ning talle mõeldud suurest kastist esmalt vaid vanapaberit väljus. Lõpuks jagasime võrdselt jõulurõõmu.
Meenub paar seika ajast, mil mu keskkooli lõpusirgel olev täditütar alles kolme-nelja-aastane põngerjas oli.
Vaatamata kasinale vanusele ilmutas ta mõnikord üllatavat nahaalsust.
Näiteks ei mallanud ta jõulupühadel hommikut ära oodata ja hiilis kesk pilkast ööd taskulambiga korteris ringi, et kontrollida, kas kuusealune ikka on kingitusi täis. Teine juhus pärineb samuti jõuludest, mil ema hiliselt ürituselt tulles lapse sussi maiustega täitma läks. Õnnetul kombel astus ta peale maas magavale koerale, kelle karjatuse peale väike jõnglane üles ärkas.
Nähes ema keset tuba, päkapikumaius käes, oli talle korrapealt selge: ema üritas tema meelehead sussi seest pihta panna! Oh seda skandaali, mis tekkis...
Lapsepõlve jõuludest või siis ilmselt õigemini nääridest mäletan seda, et kui muidu poes puuvilju, apelsine või mandariine polnud, ilmusid nood just sellel ajal nagu võluväel välja.
Aga ilmselt olid lõunamaised puuviljad mulle väga olulised, et avastades ühest pakist mõned mandariinid, ei raatsinud ma neid ära süüa. Panin nad peeglilauale ilusasti seisma, et ikka iga päev silma all oleks. Vaikselt nad seal siis kuivasid, kuni juba kunagi kevade poole vanaema nad minu ägedale protestile vaatamata siiski ära viskas. Süüa nad ju enam ei kõlvanud.
Jõuluaeg oli tulemas, mina aga üksi kodus. Aastaid oli kogunenud vast kümne ringis.
Köögiseinal kõrguvad suured kapid olid tol igavavõitu novembriõhtul parajaks kiusatuseks, oli ju põnev uurida, mis saladusi kõrgeima rea sügavused endas peitsid: salapärase sisuga pudelid, mida lastel puutuda oli keelatud, vanad kastrulid, vaasid, hõbelusikad, nööripuntrad, pesulõksud, tangid, postkaardid, iidamast-aadamast pärit šampoonipudelid.
Kõõlusin ja revideersin kui korraga libises kõige kõrgemalt riiulilt pihku kaunis pakike. Ja siis teinegi: kena punase nööriga seotud, ilusas valges paberis. Tükk aega uurisin imeasju vastu valgust, lõpuks ei pidanud vastu ja harutasin pakid lahti.
Ühes oli valge karusnahkne karvase sabaga loomake, teises hall. Loomakesed olid just sellised, mida olnuks hea kaissu võtta ja nii hirmsasti tahtnuksin just seda valget endale.
Aga keelatuse maik oli tol avastusel man ja nii ma pakkisin kingi jälle kinni.
Nädal hiljem sain ema käest siiski võtta: 10aastase pakkimiskunst jäi 10aastase pakkimiskunstiks ja seepärast olid mu valel lühikesed jalad.
Nääritaadi kingipakki olid nood loomakesed hiljem siiski tee leidnud. Mina sain kingituseks halli looma. Valge oli õe pakis ja vahetuskaupa ta tegema ei soostunud.
Autor: ÄP
Hetkel kuum