Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ettevõtted keskenduvad liialt tootmiskuludele
Ostujuhtimisuuringu (EyeForProcurement, 2006) andmed näitavad seda, et hankekulud moodustavad keskmiselt 63,5% tootmis- ning 25% teenindusettevõtte kogukuludest. Kuid siiski kipub osa ettevõtted siiamaani liigselt keskenduma tootmisprotsesside kulude optimeerimisele. Tegelikult kaaluvad enamikus organisatsioonides sisendlogistika kulud tootmiskorralduse kulud mitu korda üle.
Tegelike omamiskulude (TCO) määramise kontseptsioon pole logistikas ja eelkõige ostujuhtimises midagi uut. Tegemist on üpris tõhusa otsustamist toetava metoodikaga enamiku ettevõtete jaoks. TCO annab laia ülevaate organisatsioonisiseste ja -väliste kulude kohta, mis võimaldab kasvatada ettevõtte konkurentsivõimet.
Traditsiooniliselt lähenetakse strateegilisele kulujuhtimisele finants- või raamatupidamislikust vaatevinklist. See on loogiline, kuna just need valdkonnad on ajalooliselt kuluartiklite kontrolli eest vastutanud. Tänapäeval analüüsitakse paljudes organisatsioonides kulusid rohkem tarneahela perspektiivist. Eelkõige puudutab see hanketegevust, ostujuhtimist ning varustamist ehk sisendlogistika valdkonda, mille operatsioonide taga peitub arvestatav hulk ettevõtte väljaminekutest.
Tegelike omamiskulude määramise metoodika ei ole lihtsalt opereerimismudel, vaid mõnes mõttes terve filosoofia. Sarnaselt ABC tegevuspõhise kuluarvestusega aitab see konkreetse toote või teenuse hankimise puhul paremini tajuda ning analüüsida väga erinevaid väljaminekuid. TCO korral on tegemist strateegilise kulujuhtimise tähtsa ning kompleksse vahendiga, mis nõuab ostuspetsialistilt eelkõige täpset definitsiooni, millised kuluallikad on konkreetse toote ning teenuse omandamise, kasutamise ning edaspidise asenduse puhul määravad.
TCOd kasutatakse tarnija valiku otsustamisprotsessi toetamisel. Traditsiooniliselt lähtutakse TCO-analüüsi tegemisel peamiselt kauba soetushinnast. Alternatiivseks lähenemiseks on tarnija kvalitatiivne hindamine spetsiaalsete maatriksite abil. Kuid ülalmainitud meetodite olulisemaks puuduseks on, et liiga tugeva hinnaküsimuse rõhutamise kõrval jäävad varju tarnija efektiivse toimimise ülejäänud aspektid, mis vahel põhjustavad ettevõtetele suuri sisemisi kulusid. Tegelike omamiskulude analüüs aitab paremini mõista nende tekkimist ja olemust.
Erinevalt traditsioonilistest väljaminekute minimeerimis- ja optimeerimistehnikatest, mis on fokuseeritud üksnes sisemistele kuluallikatele, lähtuvad kõik TCO rakendused strateegilisest kulujuhtimisest. TCO võimaldab tuvastada hankeotsuse otsest ja kaudset mõju organisatsiooni kulustruktuurile.
Vahel väidetakse, et TCO on ainult siis tõeliselt strateegiline, kui seda kasutatakse taktikalisel tasemel, et optimeerida protsesse kas üksiku organisatsooni või terve tarneahela tasemel nii, et on kaasatud firma sisemised ja väliseid kuluallikad. TCO-metoodika rakendamine annab võimaluse hinnata tarnija tõhusust, toodete või teenuste kvaliteeti terve toote elutsükli vältel.
Kuid nagu märkis septembri lõpus toimunud ostujuhtimise konverentsil ettekandega esinenud ostupraktik Emöcke Sogenbits, ei eksisteeri ühtegi mudelit, mis kõikides olukordades sajaprotsendiliselt töötaks. Standardne TCO-mudel analüüsib hulka etteantud faktoreid. Unikaalset mudelit töötatakse välja parajasti siis, kui on arvestatud, millised kuluelemendid on konkreetse hanke juures kõige olulisemad.
Autor: Sergei Slepuhhov