Soojuse ja avatuse maaletooja Piia Tamm

7.15 Kellahelin äratab Jõhvi kontserdimaja direktrissi Piia Tamme magusast unest, mis tuleb vahel kuni kella 23-ni kestvatest tööpäevadest.

"Igasse hommikusse kuulub päeva planeerimine ja uudised. Viimased saab hommikul Jõhvis kätte raadiost või televiisorist - ajalehed saabuvad kontserdimajja päeva poole."

8.00 Tööpäev algab kohtumiste ja koosolekutega. Kontserdimaja juhtimine tähendab pidevat informatsiooni vahendamist ja kiireid otsuseid.

"Kui võrrelda arvuti taga töötamise mahtu vahetuks suhtlemiseks kuluva ajaga, kaldub proportsioon viimase kasuks. Just vanemad kolleegid tahavad rohkem otse suhelda, anda tagasisidet, rääkida probleemidest. Kuna aga Eesti Kontserdil on üle Eesti neli filiaali, on päris palju ka meilitsi suhtlemist teiste kontoritega."

9.00-12.00 Kohtumised Jõhvi kontoris, aga ka mujal Eestis - Narvas, Rakveres, mõni kord kuus Tallinnas. Kuigi üldiselt vastutavad turunduse ja müügi poole eest müügijuhid, on ka piletimüügiga vaja kursis olla. Seda kas või ootuste kaardistamiseks, ürituste ajalise logistika paikapanemiseks.

"Hooaja kava planeeriminegi on omaette kunst ja meeskonnatöö. Kas või selline keskkonnast tulenev pisiasi, et nädalavahetustel peavad kontserdid algama hiljemalt kell 17, et inimesed pärast kontserti normaalsel ajal koju jõuaksid. Rääkimata siis veel näiteks Slaavi kalendri erisustest, võrreldes Eesti kalendrijärgsete pühadega."

12.00-13.00 Lõunat sööb noor juht enamasti oma kontserdimaja kohvikus. Kohvik on kujunenud Piia jaoks heaks kokkusaamiste kohaks ja mõnusaks vahelduseks tööpäevas.

"Seltskond on iga päev erinev - vahel astub keegi töömurega ligi, räägib oma ootustest mõne ürituse suhtes, muljetest. Või siis kujuneb lõunast hoopis meeldiv väljalülitumine tööelust."

13.00 Algab telefonimaraton, mis kestab kaks-kolm tundi. On hetki, kui heliseb kolm telefoni korraga. Eelmisel aastal oli Jõhvis 450 üritust, mille praktiline ja korralduslik külg võib ju olla läbivalt sama, kuid on palju pisiasju, mis iga kord tuleb eraldi kokku leppida, täpsustada.

"On töölõike, millesse ma ei sekku, pigem loon eeldused ja tingimused tulemuste saavutamiseks. Inimestel on sõltuvalt vanusest, rahvusest ja isikuomadustest erinevad ootused ja vajadused minu kui juhi suhtes. Eks alguses tuli ka stereotüüpe murda, näiteks on ju paljude asutuste juhid eelkõige keskealised meesterahvad, kellel on raske noore naise seisukohti aktsepteerida ja temaga koostööd teha."

15.00-17.00 Toimetused maja peal, vahel ka külaliste vastuvõtt.

"Jõhvi suudab positiivselt üllatada. Esinejad kiidavad sooja publikut, hea akustika ja tehnilise varustusega kaunist saali. Külastajaid on ka järjest rohkem väljastpoolt maakonda, see teeb rõõmu. Vahvaid hetki on kogu aeg. Eelmisel nädalal käis visiidil president, enne seda maestro Naissoo, kes viibis siinkandis viimati 30 aastat tagasi ansambliga Laine. Aasta tagasi oli Cambridge'i poistekoori kontsert, mille eel lumesõjahoos lauljad vaevu tuppa saime."

19.00 Kontsert algab. Kuna majas valitseb nüüd vaikus, algab Piia jaoks kirjatöö aeg. Asjad, mis päeval suuliselt kokku lepitud, peavad ka kirja saama. Vahel jõuab naine ise ka kontserte kuulama, kuid pigem kuulab neid juba proovide ajal.

"Siinne publik on teistsugune kui mujal Eestis. Emotsiooni on rohkem õhus, tihti lustib publik esinejatega kaasa, aplausid on tugevad. On üsna ebatavaline, kui lisalugu ei paluta. Kontserdimaja on selline soe ja avatud koht, mis on siia kanti palju elu toonud."

20.00-22.00 Tihtipeale ikka veel tööl. Ei tea, kas seetõttu, et Jõhvi kodu ei ole südames veel päris omaks muutunud, aga sageli veedab Piia õhtud kontserdimajas tööl. Ka maja on alles uus - asjade käivitamine tahab alati palju pühendumist ja energiat.

"Nii nagu paljud, olen ka mina nooruses koolikooris laulnud. Kodus olid kaunid kunstid hinnatud. Selles suhtes on mul vedanud, et viibin just sellises töökeskkonnas. Minu jaoks on see maja rohkem kui muusika ja töö. Kunstinäitused, teater, ballett, ooper - selle keskel on hea olla."

23.00 Uni on pärast pingelisi ja rutiinivabu tööpäevi hädavajalik. Telesaateid Piia õhtuti peaaegu ei vaata, nädalas korra püüab sportida, et end vähegi laadida. Aeg-ajalt käivad sõbrad külas - seda nii Jõhvis tekkinud tutvusringkonnast kui ka mujalt Eestist.

"Magama peab, une arvelt ei saa tööaega võtta. Olen seda oma esimese pooleteise aastaga õppinud, et kui ikka päevad pikad ja kohati on vaja seitse päeva nädalas töine olla, muutub uni hindamatuks taastajaks."

Autor: Helen Sulg