Oleme suurriikide lõa otsas

Eesti välispoliitika on nii nõrk, saamatu ja olematu, et ajab lausa nutma. Andrus Ansipi valitsus, milles raskekaallastena osalevad veel Edgar Savisaar ja taganema sunnitud Villu Reiljan, on välispoliitiliselt nõrk. Olukord on veelgi halvenenud, sest kogu tähelepanu on valimiste eel koondunud sisepoliitikale. Julgen öelda, et kõik kolm meest, kes on ühtlasi ka erakonnajuhid, näevad Eesti tulevikku ja arengut vaid palgatõusus. On see siis viie või 15 aasta pärast 25 või 40 tuhat krooni.

Kuigi välispoliitikas on eksperdid Eestile ette heitnud eelkõige passiivsust, on Ansipi valitsuse suurim patt igasuguse nägemuse puudumine. Teisisõnu: mida ja miks me oma suhetes naabritega, aga ka rahvusvaheliselt saavutada tahame.

Parim näide on suhted Venemaaga, millel on kolm lahendust. Kas püüda leida Venemaaga kompromiss omavahel rahumeelselt, lahendada probleemid ELi koosjõul või säilitada patiseis. Ansip on valinud just viimase.

Võimalus aga oli, kui Poola blokeeris ainsa ühenduse liikmesmaana läbirääkimised, millest peaks sündima ELi ning Venemaa vahelisi suhteid määrav raamleping. Seejuures pole tähtis, et ametlik põhjus (Venemaa ei luba oma energiaturule Euroopa ettevõtjaid) ja tegelik põhjus (Venemaa hoiab juba kaks aastat piirid lukus Poola liha- ja köögiviljatoodetele) on erinevad. Nii või naa oleks Eestil olnud suure Poola selja taha asudes suurepärane võimalus astuda samm väikeriigile olulise Euroopa ühise välispoliitika suunas ja ühtlasi näidata Venemaale koht kätte. Eesti aga noogutas oma (energia)huve tagaajavate suurriikidega kaasa nagu vagur lõakoer.

Välisminister Urmas Paeti on selles keeruline otseselt süüdistada, sest tal on tõenäoliselt meeles Eesti viimane maailmas kõlapinda saanud poliitiline samm enam kui kolme ja poole aasta eest, mil tema erakonnakaaslane ja toonane välisminister Kristiina Ojuland sai kohutavalt sugeda. Nimelt Iraagi sõja eel tekitas suurt elevust nn Vilniuse-10 kiri, kui NATOsse pürgivad nn Vilniuse grupi riigid Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Eesti, Läti, Leedu, Makedoonia, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia toetasid USA välisministrit ja avaldasid veendumust, et Husseini režiim kujutab endast "ilmset ähvardavat ohtu." Kuigi see samm tegi Eestis maailma võimsama riigi USA liitlase ja tagas lõplikult pääsu NATOsse, jättis Ojuland otsustavat kiirust vajanud sammu kooskõlastamata presidendi ja ka Riigikogu väliskomisjoniga, mis sai talle ka pikemas perspektiivis (sunniti hiljem tagasi astuma) saatuslikuks.

Eesti nõrkus välispoliitikas toob kaasa kolm tagajärge. Euroopa Liidu sees toimub marginaliseerumine, mille tulemusel teatakse meid kui vaikset kaasanoogutajat ning hädakorral meie klähvimist keegi ei kuula. See omakorda mängib kaardid kätte ka Venemaale, kes saab meid sõimata ja vahendeid valimata mõjutada, teades, et me ei hammusta ja parimal juhul vaid haugatame, mida aga keegi ei kuule või kuula. Tulemuseks on, et lõakoera kuulsusega Eestisse ei suhtu tõsiselt ka ärimehed ja investorid ning pikemas perspektiivis peatub areng kusagil Portugali tasemel. Meie põhitegevusena kinnistub aga teiste teenindamine, mitte ise tegemine.