Päikesepoisid tagasi

Kaasaegse komöödia klassikaks kujunenud Neil Simoni "Päikesepoisid" jõuab uuesti lavale, toriseva koomikutepaarina asuvad Eesti draamateatris publikut naerutama Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak.

"Ühest küljest võiks öelda, et see on armastuse, hülgamise ja andestamise lugu, peaaegu nagu abielu," avab lavastaja Ingomar Vihmar, kiidab autori kirjalaadi ja vahedat teksti ning iseenesest tõsist lugu, mis samas on väga naljakas.

Sisu lähtepunkt on lihtne: kahe omaaegse hiilgava koomiku teed läksid aastaid tagasi vihaselt lahku. Enne seda olid nad 40 aastat koos töötanud ning lugematute sketšidega publikut naerutanud. Aga nüüd ei taha vanamehed teineteise nimegi kuulda, ammugi siis veel kohtuda ning kõige vähem veel koos esineda!

Sama kirglikult kui nooruses edukat koostööd tehti, ollakse nüüd sõjajalal.

Just selliste juurikatega hakkab asju ajama Willy vennapoeg, kel on vajadus legendaarne koomikutepaar üheainsa sketši mängimiseks taas kokku tuua, sest komöödia ajaloost tehtav telesaade oleks nende meesteta poolik.

Enam kui 30 aastat tagasi kirjutatud, loendamatuid kordi üle maailma lavastatud ja filmikski saanud "Päikesepoistel" on särav koht juba eesti teatrilooski: Jüri Järveti ja Eino Baskini (1981) ning hiljem Aarne Üksküla ja Eino Baskini (1998) duetid peaosades kuuluvad eesti komöödiateatri kullafondi.

Väikese poisina omaaegset kultuslavastust näinud lavastaja Ingomar Vihmar on kindel, et millegi uue ja äraspidisega ta publikut niivõrd kindla struktuuriga näitemängu puhul üllatada ei saa. "See oleks ikka suhteliselt mõrv," leiab ta.

Midagi on aga kindlasti teistmoodi kas või juba sellepärast, et kõik osalised on uued. Kui kellelegi on eredamalt mällu sööbinud Anne Paluveri põetajaroll, siis Ülle Kaljuste esituses tuleb see lavastaja kinnitusel hoopis teistsugune.

Willy osatäitja Lembit Ulfsak tunnistab, et kui ta mõtleb nende nimede peale, kes "Päikesepoistes" mänginud on - Järvet, Baskin, Üksküla, Krjukov - käib tal kerge jõnks läbi küll. "Aga mina ei ole neid varasemaid Eesti lavastusi näinud ja seega otsest suhet mul nendega pole," ei hakanud liigne aukartus rolli loomist segama. Pigem käis näitlejal proovide alguses film silme eest läbi Walter Matthau, kes filmis tema rolli kehastab. "Võin öelda üht - kuna minu kõrval on laval Tõnu Kark, olen ma rahulik," kiidab Ulfsak partnerit, kellega lavastuses paari tunni jooksul sõnasõda peab.

Neil Simoni meisterlikkus, populaarsus ja igihaljus ongi ilmselt viisis, kuidas ta põimib ühte kõige naljakama dialoogi ja nukrama alatooni. Sädeleva pinna all virvendab kurbus ning küllap just see teebki kanged karakterid nii võluvaks ja näidendi aegumatuks.

Autor: Ülle Hallik