Venemaa tekitab 2010. a gaasikriisi

Riley oktoobris ilmunud töö gaasidefitsiidist, mis ähvardab Venemaad ja Euroopa Liitu juba kolme aasta pärast, on tekitanud palju huvi ja vastukaja Euroopas.

Kui istuda Pariisis või Berliinis, siis olete kindel, et gaasitarneid ei peatata. Kuid see ei ole tõsi Ida-Euroopas, sest 1991.-2005. aastani oli piirkonnas 35 poliitiliselt motiveeritud tarne peatamist. Eelkõige on see ohtlik, kui enamik või suur osa gaasitarneid tuleb Venemaalt.

Suurem oht on Venemaa suutmatus tarnida juba lähiajal piisavalt gaasi. Kui see juhtub, oleme palju raskemas olukorras kui esimesel juhul, sest katkestused kestavad kauem ja ei ole kontrollitavad.

Venemaal on 47 miljardit kuupmeetrit gaasi ja öeldakse, et probleemi ei tohiks olla. Aga see ei tähenda, et üüratu hulk gaasi on kättesaadav. Enamik gaasist toodetakse kolmes nõukogudeaegses suures gaasimaardlas, lisaks mõned teisejärgulised maardlad. Kuid viimasel ajal pole arendatud ühtegi uut maardlat, kaod on vanades maardlates aga kuni 60% Suurbritannia aastasest vajadusest. Samal ajal kasvab pidevalt tarbimine ning juba 2010 ähvardab gaasipuudus. Energia mõistes on 2010 juba homme. See on üks põhiprobleeme.

Lahenduseks on lasta gaasiturg vabaks, lõpetada odav müük siseturule ja kaasata uute maardlate rajamiseks välisinvesteeringuid. Kõik see on aga problemaatiline, sest Gazprom ei taha kaotada kontrolli jaotusvõrkude üle. Lähenemas on ka 2008. aasta presidendivalimised, mis ei lase riigil sisehinda tõsta.

70 protsenti elektrist toodetakse Venemaal gaasist. Üks võimalus on asendada gaas sisetarbimises söega, mida venelased tahavad ka teha, kuid selgi juhul pole selge, kui kiiresti suudetakse uuele süsteemile üle minna.

Eri liikmesriikide sõltuvus on erinev. Suurbritannial umbes 1%, Saksamaal kuni 40%, Ida-Euroopas veelgi rohkem. Keskmiselt umbes kolmandik ELi gaasist tuleb Venemaalt.

Me peaks liberaliseerima ja integreerima ELi turgu. Näiteks Balti riigid on gaasisaared, kui aga need ühendada, leevendaks see probleemi.

Läbi Suurbritannia saab tulla alternatiivseid gaasitarneid hulgal, mis on võrdne poole Venemaa ekspordiga ELi.

Minu arvates on see väga küsitav. Venemaa ja Saksamaa mõtlesid sellele välispoliitiliselt, kuid tundub, et arvestamata on jäetud majanduslik tasuvus. Kuidas saab teenida kasumit, arvestades toruehituse ülikõrget hinda - 18,5 miljardit dollarit?

See on üks võimalus. Tuleb mõelda keskkonnamõjudele, kuid tuleb arvestada, et valida on ainult piiratud hulgal lahendusi. Soomlased ehitasid alles hiljuti väga tõhusa ja turvalise jaama. See pole parim lahendus, kuid see on kõige praktilisem lahendus.