Tuleb valmistuda laskumiseks

Eesti majandus on nagu heeliumiga täidetud õhupall, mida tuleb kahe käega kinni hoida, et ta taevasse ei lendaks. Stabiilsest ja jätkusuutlikust arengust oleme sama kaugel kui eurost. Ootasime eurot juba 2007. aastast, nüüd ütleb Eesti Pank, et vähemalt kolm aastat ei juhtu midagi. See uudis võib pikas perspektiivis osutuda kurvemaks, kui me oskame arvata.

Euro ei ole imerohi, kuid paljude haiguste vastu aitab ta tõesti. Euroga liitumise kriteeriumid on karmid, et hoida ELi majandust ja rahasüsteemi stabiilsena. Eestile oleks kasulik sellest osa saada. Peaminister Andrus Ansip ütleb, et inflatsiooni kunstlikult ohjata pole võimalik. Majanduse praeguse struktuuri juures, kus inflatsioon galopeerib varsti vaata et kiiremini kui majanduskasv, on krooni liitumise kurss eurole üleminekul tõsise löögi all. Analüütik Hardo Pajula ütleb, et Eestile oleks kasulik eurole võimalikult ruttu üle minna just seepärast, et vältida spekulatsioone krooni võimalikust vahetuskursist.

Milles on probleem? Eesti majandus kasvab aastas 12%, kuid palgad kipuvad kasvama kiiremini. Mitme valdkonna töölistel on järgmisel aastal oodata isegi 25%-list palgakasvu. Lääneriikide keskmine aastane palgatõus on 2-3%, ja ka siis kasvab majandus vaid samas suurusjärgus. Kuidas mõjub aga hüppeline palgakasv toote oma- ja väljamüügihinnale? Positiivselt - hinnad peavad paratamatult tõusma. Üleüldine kiire hinnatõus on inflatsiooni mootor.

Kui Balbiino küsis külmhoone laiendamiseks pakkumisi, tundis ligi 30 miljoni krooni suuruse ehituse vastu mõõdukat huvi vaid mõni üksik firma. Turumajanduses peaks käima asjad vastupidi - pigem ületab pakkumine nõudlust.

Majanduskasvu uimas on tekkinud Eestis täiesti uued ametid - näiteks härrasmehelik (lipsuga) torumees. Selline mees teenib 2000 krooni päevas puhtalt kätte. Poola torumehe eeskuju on olnud sedavõrd innustav, et paljudel väikse ja keskmise suurusega ettevõtete juhtidel oleks kavalam torumehena töötada kui ettevõtet juhtida.

Eesti tootmisettevõtete lähiaastate peamine strateegia on tööjõudu võimalikult järsult vähendada. Masinad ei küsi palka juurde - kuluvad küll, aga enamasti palju aeglasemalt.

See on põhjus, miks Saksamaa on suutnud inflatsiooni kontrolli all hoida - inimeste asemel teevad tööd masinad. Toote omahinnas mängivad palgad väiksemat rolli.

Eestis kiputakse arvama, et kiire majanduskasvuga käib alati kaasas kiire inflatsioon. Sugugi mitte. Hiinas kasvab majandus samuti ligi 12% aastas, kuid inflatsioon püsib 1% piirimail. Samas on Argentiinas aastane majanduskasv päris tore 8% (Eesti viimase viie aasta keskmine!), kuid inflatsioon on üle 10% aastas. Eesti pürib justkui Argentiinaks, kus samuti oli valuutakomitee süsteem, mis lõppes mõne aasta eest hävinguga.

Eesti häda on lihtne: võõrast raha kulutatakse nõrkemiseni. Eesti välisvõlg oli 30. juuni seisuga 171,6 miljardit krooni, millest osa on küll voolanud hea äri teinud inimeste pangakontodele, kuid väga suur osa on ära söödud. Eraisikute laenuportfell on 70 miljardit krooni - palju me sellest tagasi maksta jõuame ja kui suurest osast saavad halvad laenud?

Majanduses on suusatamisega võrreldes kõik vastupidi - mäest üles minek on suusatades palju raskem kui allatulek. Majanduses on ülesminekul meeleolu kõrgpunktis ja allatulekul tabab masendus. Suusatamises ootavad kõik laskumist ja valmistuvad selleks, majanduses käib kõik nagu välk ja pauk - ja ettevalmistusaega ei anta. Võidab see, kes kogu aeg laskumiseks valmistub - ent liiga pikalt valmistudes ei teeni jälle suurt midagi.

Autor: Riho Niils