Ära unusta, et aktsia on ka osake ettevõttest

Mina usun küll rohkem seda, mida Citibank ja Suprema prognoosivad, kui seda, mida arvab Hansapank, lausus Tallinki juht Enn Pant kevadel Äripäevale investeerimispankade totaalselt erinevaid hinnasihte kommenteerides. Hansapanga hinnasiht Tallinna aktsiale oli siis 78,23 krooni, Suprema hindas aktsia õiglaseks väärtuseks aga 93,88 krooni ehk viiendiku võrra enam. Investorid pidasid Läänemere agressiivseima laevandusfirma aktsia väärtuseks vaid 71,5 krooni.

Ehkki Pandil ei jäänudki suurt midagi muud öelda, sest aktsiat kõrgemalt hinnanud pankade meelsus pidigi positiivsem olema - olid nad ju Tallinki aktsiate avaliku esmaemissiooni (IPO) korraldajad. Aga analüütikute erinevad arusaamad aktsia õiglasest väärtusest on täiesti tavaline, loomulik ning paratamatu nähtus. Mida teeb siis õnnetu väikeinvestor, kes ise finantsanalüüsist suurt midagi ei tea, aga tahaks aktsiatesse investeerida? Kas tõesti peaks ta kuulda võtma fondihaldureid, kes soovitavad jätta aktsiainvesteeringud professionaalide pärusmaaks ning piirduda vaid fondidega, mis on nende sõnul väiksema riskiga? (Samas jätavad fondivalitsejad klientidele ütlemata, et fondidesse investeerimine on aktsiainvesteeringutest kulukam.)

Kindlasti mitte. Mina soovitan paigutada raha aktsiatesse, aga kindlasti tuleks silmas pidada, et aktsia ei ole pelgalt väärtpaber, vaid see on tegelikult ka tükike ettevõttest.

Mäletan, et viis aastat tagasi soovitasin Äripäevas osta Hansapanga aktsiat ning ennustasin, et tegemist on küllaltki kindla investeeringuga, mis peaks olema päris tulus. Need, kes ajalehe soovitust kuulda võtsid, said kolm ja pool aastat hiljem iga investeeritud 1000 krooni kohta 4300 krooni tulu. Ma ei lähtunud toona soovitust andes Hansapanga fundamentaalanalüüsist, rääkimata aktsia liikumise tehnilisest poolest. Lähtusin lihtsalt kahest eeldusest. Eesti liikus selgelt Euroopa Liidu suunas ja riigi majanduspoliitiline kliima oli väga soodne, mis lubas uskuda, et ees ootas majanduskasvu kiirenemine.

Teine eeldus oli Hansapanga usaldusväärne juhtkond, kõrge firmakultuur ning tuntus välisinvestorite seas. Muidugi ei saanud ka majandusnäitajaid ignoreerida, aga sellel oli pigem teisejärguline tähtsus.

Või veel üks näide. Äripäev oli väga kriitiline Baltika Montoni-strateegia suhtes ning pärast seda, kui ettevõte sai 2003. aastal hiigelkahjumi, soovitas juhtkiri keskenduda kindlamale tootmispoolele. Otseselt müügisoovitust aktsiale ei antud, aga kaudselt tehti seda küll. Ma ise olin ja olen praegugi Baltika tuleviku suhtes ettevaatlik sellepärast, et nende tulemused sõltuvad liiga palju Venemaa ja Ukraina turust, kus minu kui pika- ja ülipikaajalise perspektiiviga investori jaoks on poliitiline risk liiga suur.

Aga ikkagi. Need, kes suhtusid Äripäeva arvamusse skepsisega, uskusid Baltika juhtkonna nägemust ja võimet see nägemus ka ellu viia ning investeerisid julgelt Baltika aktsiatesse, on tänaseks enam kui kümnekordsed võitjad.

Siit tulenebki minu arvates üks olulisemaid soovitusi. Enne, kui otsustate, millisesse ettevõttesse investeerida, võtke arvesse, et ettevõte ei ole kaugeltki pelgalt põhivara, käibevara, rahavood, EBITDA, käive, kasum jne. Lisaks majandusnäitajatele tuleb investoril (ma ei räägi lühiajalisest spekulandist, vaid pikaajalisest investorist, kes on otsustanud paigutada oma raha ettevõttesse vähemalt aastaks-paariks) vaadata meeskonda, kes on ettevõtte taga. Eelkõige puudutab see firma juhtkonda ning kui ettevõttel on tuumikinvestor või suuromanik, siis kindlasti ka teda (kui omanik ei ole samal ajal ka firma sisuline juht). Just nemad on ettevõtte võtmeisikud, kellest sõltuvad nii investorsuhted kui ka ettevõtte kultuur.

Minu arust peitub siin vastus küsimusele, miks Tallink, mis paljude parameetrite järgi võiks olla Eesti parim ettevõte ning mille aktsia hinnal olid kõik eeldused kerkida sama kiiresti kui enamikul Tallinna börsil noteeritud ettevõtetel, on väikeinvestoritele seni vaid pettumust valmistanud. See on ettevõtte juhtkonna ja kogu ettevõtte kultuur. Küsimus pole ju üksnes nn kalaröstimise skandaalis, mis tegelikult investoritele sugugi korda ei läinud. Küsimus on suhtlemiskultuuris ja muus seesuguses.

Kas keegi mäletab, mis oli Tallinki esimene börsiteade pärast börsile minekut? See oli Tallink Finland OY tegevdirektori Håkan Nordströmi töölepingu lõpetamine päevapealt, kusjuures tema vallandamise põhjusi Nordströmi sõnul ei teatatud.

Ehkki Eesti on väike ja väidetavalt tunnevad kõik kõiki, on Eesti ettevõtete tegemiste kohta väga raske midagi teada saada. Enamasti suhtleb ettevõtte juhtkond väikeinvestoritega peamiselt börsiteadete keeles, mis on heal juhul koostatud avalike suhete spetsialisti, halvemal juhul koguni õigusteeninduse juhi poolt. Et börsiettevõtte juhtkond kvartalitulemusi kommenteerib, on pigem erand kui reegel. Merko Ehituse juht Toomas Annus põhjendas kvartalitulemuste mittekommenteerimist ehitusturu liigse volatiilsusega.

No tule taevas appi! Kui tegemist on muutuva olustikuga, tulebki majandusharus mitte kõige paremini orienteeruvatele väikeinvestoritele olukorda selgitada. Niikuinii on ettevõtte juhtkond ja nende sõbrad-tuttavad (kes on samal ajal ka suuromanikud) tavainimestest paremini informeeritud ning vähemalt kord kvartalis antav ülevaade olukorrast ettevõttes ja turul kahandab vahet informeerituses vaid minimaalselt.

Sõnaga: enne kui investeerid aktsiatesse, uuri lisaks ettevõtte majandustulemuste kohta nii palju kui võimalik. Loe ajakirjandust, loe seda, mida foorumites ettevõttest ja selle juhtidest räägitakse, võimaluse korral ole ettevõtte ja selle kõige olulisema konkurendi klient, aga vestle ka ettevõtte kliendist tuttavaga.