Talvised katsumused

Kui taimed ja putukad välja jätta, leidub loomade ja lindude maailmas väga vähe neid, kes puhkust nautida saavad, ellujäämiseks tuleb nüüd hoopis topelt pingutada.

Paksu lumekatte alt toidu otsimine nõuab üsna palju energiat, lisaks kulub viimast ka kehasoojuse hoidmiseks. Seega pole talv loomadele ja lindudele mitte pidu ja pillerkaar, vaid hoopis proovikivi ellujäämisoskuste rakendamisel.

Suur hulk linnuliike rändab talveks parematele toitumistandritele, kuid paljud jäävad paigale ning peavad karmide tingimustega rinda pistma. Need, kes eelistavad kohale jääda, on ilmselt suurema kohanemisvõimega ning sätivad oma elustandardit vastavalt keskkonnaoludele. Meie maailma mõisteid kasutades võiks nende kohta öelda, et tegemist on väga intelligentsete lindudega, sest mis muud see intelligentsus on kui hea kohanemisvõime. Lindude maailmas aga koondub intelligentsus ühe nimetaja alla - toit. Need, kes sügisel soojematele maadele ära ei lenda, on kas võimelised muutma oma toidunormi, toituvad mitmekesisemalt või kuuluvad röövlindude hulka.

Heaks näiteks siinjuures on tihased, kes suvel toituvad peamiselt putukatest, kuid talvel, kui putuktoitu ei ole, söövad nad hoopis seemneid ja pungi. Pääsukesed seevastu toituvad vaid lendavatest putukatest ning ei suuda taimetoitu süüa, mistõttu on äralend soojematele maadele hädavajalik. Toidunappus ongi üks põhjuseid, miks paljud linnud meilt lahkuvad.

Talveks kogunevad väiksemad linnud parvedesse, sest selliselt on turvalisem ringi liikuda ning toiduotsinguteks kulub samuti vähem aega. Kuigi toiduga tegelemine võtab suurema osa väikelindude talvepäevast, ei tohi valvsust kaotada, sest röövlinnud kasutavad iga võimalust endagi pugu täitmiseks. Parvedes tegutsemine annab väikestele suure eelise, sest alati on kambas keegi, kes näeb vaikselt lähenevat raudkulli või händkakku ning hoiatab varakult ka teisi seltsilisi. Tihased moodustavad tavaliselt segaparvi, mis koosnevad peamiselt rasva-, salu-, põhja- ja sinitihastest, kuid nendega võib veel kaasa lennata ka mõni tutt- ja musttihane.

Olen juba viis aastat ühe raiesmiku serval talviti lindude söödakohta pidanud, et neid seal pildistada ja selle käigus ka nende tegemisi jälgida. Kes saabuvad esimesena ja lahkuvad viimasena, millist toitu keegi eelistab, kuidas eri linnud toidukohal käituvad? Need on vaid mõned küsimused, millele olen seal vastuseid saanud. Siinkohal olekski paslik veidi kirjutada, mis seal söödakohal siis toimub.

Veel on hämar, kui ma söödakohale saabun. Temperatuur jääb kusagile 15 miinuskraadi juurde, kuid kõige külmem aeg, mil päike puudeviiru tagant tõusma hakkab, on alles ees - selleni on veel pool tunnikest. Võtan ühe väikese kuuse all istet ja jään ootama. Päike hakkab taevast punaseks värvima, kui saabuvad esimesed "külalised": rasva-, salu- ja põhjatihased. Juba kaugelt on nende lähenemist kuulda.

Huvitav on siinjuures asjaolu, et kuigi parv koosneb eri liiki tihastest, kehtivad ka seal teatud reeglid. Mitte kõik ei lähe päevalilleseemneid ja pekki noka vahelt sisse ajama, vaid esimesena laskuvad toidule salu- ja põhjatihased ehk siis väiksemakasvulised liikmed. Suuremad - rasvatihased - jäävad aga noorte kaskede okstele istuma. Kuna valgust on veel vähe, siis rasvatihased ei julge, ilmselt kartusest röövlindude ees, otse toidule lennata, vaid ootavad, kuni väiksemad seal ära käivad. Tegemist võib olla moodusega, kuidas rasvatihased enda turvalisust kindlustavad: "Las lollid salutihased lähevad esimesena ning meelitavad röövlinnud enda peale, kui läheduses peaks mõni olema."

Vahepeal on päike puude tagant paistma hakanud ning söödakoha punaka valgusega üle valanud. Nüüd asuvad ka rasvatihased seemneid ja pekki maitsma. Peagi saabuvad teisedki kostilised: veel üks väiksem parv tihaseid, mõni leevike ja kaks pasknääri.

Viimased on eriti ettevaatlikud, liuglevad vaikselt puude vahel ning asutavad end kõigepealt eemal kasvava kuuse latva. Sealt on neil ümbritsevast hea ülevaade ning läheduses passiv kana- või raudkull jääb hästi silma. Veidi aega kuuseladvas aega viitnud, lennatakse söödakohale lähemale ning võetakse koht sisse ühel murdunud kasetüükal. Kui sealgi istudes mingit ohtu ei ilmne, maandub üks neist söödakohale ning ahmib kiirelt maapähkleid ja rasvatükke noka vahele, et siis nendega eemal kuivanud kuusele maanduda, kus saab toitu tõeliselt nautida.

Huvitav ongi asjaolu, et ei tihased, leevikesed ega pasknäärid jää toidulauale pikalt pidama, vaid haaravad kiirelt kas ühe või mitu palakest noka vahele, et siis kusagil eemal kuuse- või kaseokste varjus "saaki" nautida. Tõsi, rasva selliselt süüa ei saa, sest seda tuleb mitu korda toksida, enne kui paar nokatäit kätte saadakse.

Ennelõunal on kuulda tiivaplaginat - rähnipaar on kohale saabunud. Ka nemad ei maandu kohe toidule, vaid lähenevad sellele sarnaselt pasknääridega. Suur-kirjurähnid päevalilleseemnetest eriti lugu ei pea, nemad eelistavad maapähkleid ja pekki.

Kusagil kella 12 ajal jääb linde järjest vähemaks ning poole tunni pärast pole seal enam kedagi. Tegelikult ei tähenda see lõunapausi, vaid hoopis seda, et kostilised liikusid edasi teistesse toitumispaikadesse. Nimelt lendavad tihased ja teised talvetrotsijad pidevalt mööda metsaserva oma talvistel toitumisaladel ning seda iga päev. Sellest on tingitud see "lõunapaus" söödakohal.

Kella poole kahe paiku olid tihased uuesti kohal ning seekord saabusid ka puukoristajad. Nende asjalikku toimetamist oli eriti tore jälgida: päevalilleseeme noka vahele ning suund kõrval asuvale kuivanud kuusele. Seda aga mitte sellepärast, et seal oma toidupala nautida, vaid hoopis selleks, et paluke kehvadeks päevadeks ära peita. Kaks puukoristajat tegid üsna kiiresti mahalangenud kasetüvele puistatud seemnetele lõpu peale, misjärel hakkasid nad rahulikult oma pugu searasvaga täitma.

Enne loojangut käisid veel pasknäärid "restoranist" läbi, kuid ei jäänud sinna kauemaks pidama. Viimased, kelle pimenev loodus sealt "välja viskas", olid tihased ning puukoristajad. Vaikselt, ilma erilise kärata lennati minema, et ööbimispaigas kohad sisse võtta. Hiljapeale jäädes võivad nad kergelt mõne kulli või kaku saagiks langeda, seepärast lahkuti juba hämaras.

Nii suvel kui ka talvel kulub suurem osa väikeste lindude päevast toiduotsingutele, selle vahega, et suvel tuleb lisaks enda toitmisele mõelda ka järeltulijate nokavahedele. Talvel saavad nad küll ainult endale mõelda, ent toiduallikate piiratuse tõttu on pugutäite otsimine sageli üsna keeruline. Eriti, kui pärast sula läheb järsult külmaks, mis katab puuoksad ja pikemad heinakõrred jääga. Sellistel puhkudel võivad linnud oma igapäevast toiduotsingurutiini muuta ning lennata ka kaugematesse paikadesse. Mida rohkem tuleb lennata, seda enam kulub ka väärtuslikku energiat, eriti külmemate ilmadega. Nii veedavad nad võimalikult pika aja söödakohal, et ennast säästa.

Lisaks tihastele, rähnidele, pasknääridele ja teistele väikelindudele, peavad ka röövlinnud talve üle elama. Talvel võib üsna sageli näha händkakku mõne heinamaa serval puu otsas passimas, kus nad hiiri ning ka väiksemaid linde jahivad. Samuti võib küllalt tihti näha meie kõige väiksemat kakulist värbkakku kuuseladvas pead pööritamas, seda eriti nendes paikades, kus värvulised toitumas käivad. Tõsi, värbkakk ei lase samuti lumepinnal jooksvat hiirt mööda.

Ka kullilistel tuleb topelt pingutada, sest parves lendavad väikelinnud on nende suhtes üsna valvsad, pealegi eelistavad nad metsaservi ning hoiduvad suuremate lagendike ületamisest, kus raudkull neid kergelt tabada suudab.

Karmil talveperioodil muutuvad kõige väiksemadki linnud oportunistideks, kes kasutavad ära kõik võimalused oma pugude täitmiseks, lõigates kasu teiste õnnetusest. Ära ei öelda lihast, mida leidub ohtralt, kuna karm talv saab nii mõnelegi metskitsele või põdrale saatuslikuks. See on igati sobiv paljudele röövlindudele.

Tavaliselt on rongad esimesed, kes surnud looma lume alt leiavad. Nende järgi joonduvad kotkad ning teised röövlinnud, kes samuti lihast ära ei ütle, kuid pidusöögist ei jää ka väiksemad linnud kõrvale. Olen näinud, kuidas tutt-tihasepaar kotkaste ja ronkade poolt paljaks söödud korjusel ringi keksleb ning ribide vahelt maitsvat liha sööb, seltsiks puukoristaja ning suur-kirjurähn, just nagu olekski nemad need, kes selle õnnetu looma maha murdsid.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva