Energiakeskus köidab

Mind on ikka huvitanud, kuidas moos kommi sisse saab, rääkimata sellest, mis on Soome teine Nokia? Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskuses "Energiakeskus" tuli meie seltsi giid Ksenja, kelle särasilmse juhatuse järgi keskuses liikusime ja asju omale selgeks tegime.

Kohe alguses tervitas meid robottigu, kes oma väikese päikesepatarei abil suures klaasanumas vaikselt liikus. Tema unustasime me aga järgmiste eksponaatide valguses täiesti, sest isepesevad aknad ja soojendav aknaklaas on midagi sellist, mille omamine reaalset rahulolu tooks.

Väga põnev on väljapanek, kuhu on koondatud ideed, mis esimese hooga pole inimeste tähelepanu köitnud. Sealt võib leida armunukinda (sõrmik, millel on kahe käe jaoks sõrmekohad kootud), mullivanni, ämblikuredeli (seadeldis selleks, et ämblik ise saaks vannist välja ronida ning arad naisterahvad ei peaks oma närve kulutama), Viagra tabletid ja minu lemmikud, agronoomi saapad - ülipikkadel varraskontsadel raamid kõndimaks koheval mullal. Täna telefonita me enam oma elu ette ei kujuta ning mullivann ja Viagra on inimeste elus oma koha leidnud. Jääb ainult loota, et varsti ka muud siiani mõttetuks peetud asjad omaseks saavad.

Ja nüüd! Iseliikur Segway, vot see on aparaat! Kas teadsite, et Jaapanis sõidavad härrasmehed sellega tööle, lipsud üle õla lehvimas, et vältida ummikuid? Jalgrattasõit ajab ju higistama. Ringi saab keerata kohapeal, ei mingit manööverdamist! Sõidab akuga järjest kolmkümmend kilomeetrit. Käiksin isegi sellega tööl, aga rahe või ägeda hoovihmaga jätaksin vahele.

Palju on ideid, mida igapäev tarbime, teadmata tegelikult, kuidas need pisiasjad meie ellu tulnud on - riidepuud, pulgakommid, haaknõelad, kirjaklambrid. Kõik tehtud ja välja mõeldud lihtsalt selle pärast, et oma elu mugavamaks teha. Võtame kas või pastaka, mille leiutas kirjanik, kes oli tüdinud sulega kirjutamisest, sest see pritsis ja tekitas liiga palju plekke.

Ka Soome teine Nokia, kepikõnd, kuulub sellesse seltskonda. Kui ma kunagi, vast aastal 1998 esimest korda Soomes sellist kepikõndijat nägin, see oli tugevas ülekaalus soome naispensionär, kukemüts peas, siis oli ikka naljaks küll. Nüüd ma enam ei naera, vaid vehin ka ise Nõmme valgustatud radadel. Kujutan ette, kuidas soome suusamees ühel hommikul pärast suuremat viinavõtmist läks trenni tegema, aga unustas kiiruga suusad jalga panemata… haaras suusakepid kätte ja küttis rajale. Ja siis avastas, et ohoo, perkele, päris vägev trenn! Jah, nupukas rahvas.

Veel on ideenäitusel igat sorti mõistatusi, mida lahendada, mis võiksid olla koolides, et tundide vahel pisut oma loogikat ja mõtlemist saaks arendada. Giidi sõnul on need mõistatuste lauad lastele vägev magnet, mille äärest kuidagi minema ei saa. Proovisin isegi paari asja lahendada, millest ühega ma giidi abiga ka hakkama sain. Ei tohiks täiskasvanugi oma peakolu eest hoolitsemist unarusse jätta.

Peale näituse on Energiakeskuses ka püsiekspositsioon täis kõikvõimalikke ümbritsevat elu tutvustavaid eksponaate. Näiteks ökoküla makett, kus muu hulgas saab vaadata, kuidas heitveega elektrit toota, päikeseahjuga suppi keeta, veepuhastusega tegeleda, tuule kiirust mõõta ja mida kõike veel. Staatilise elektriga ajasime oma juukseid püsti, õppisime viipekeelt, kuulasime elevandikarjeid, simuleerisime tsunamit ja varinguid.

Paljudesse asjadesse ei suutnudki lõpuks süveneda. Mõtlesin hoopis, et läheme perega ühel päeval sinna tagasi ja proovime kõiki eksponaate põhjalikumalt. Energiakeskust külastades tasuks omale palju aega planeerida. Kuidas moos kommi sisse saab, unustasin seekord välja uurida.

Autor: Merle Toompark