'Vägev Võlur' rootsi ja prantsuse kastmes

Eile esilinastus Sõpruse kinos täiskasvanutele mõeldud muinasjutt "Vägev Võlur", tänasest on ta ringvaatena Aki Kaurismäki uue filmi "Äärelinna tuled" ees.

Tegemist on Eesti-Rootsi-Prantsuse ühisprojektina valminud lühifilmiga, mille peaosades Egon Nuter ja Maria Klenskaja. René Daumali samanimelise romaani (kirjutatud vahemikus 1935-1939) ainetel valminud lühifilmi režissöör on Elisabet Gustafsson.

"Vägev Võlur" on absurdne ja tragikoomiline muinasjutt tundmatu ja vaese võluri õnnetust elust. Ta elab maises maailmas Alandlike tänaval Salapärase panga pedantse ametnikuna.

Kuigi teda ümbritsevad pahatahtlikud inimesed, hoidub ta võimalusest kasutada olukorra muutmiseks enda suurt võlujõudu. Tema vankumatu usk voorustesse, moraali ja jumalikku ettemääratusse hoiab teda tugevalt enda haardes, sest tal puudub tahtmine kasutada oma võimeid Võlurina. Keegi ei pea tema matustel tema auks kõnet, keegi ei pidanud teda fantastiliseks Võluriks, arvatavasti isegi mitte tema ise!

Filmi režissöörile Elisabet Gustafssonile hakkasid kohe meeldima romaani must huumor, selle stiliseeritud tegevuspaigad ja maagiline mulje. "Tahtsin hoiduda realistlikust narratiivist, mis hõlmab dialooge, karaktereid ja tegevuspaiku. Tihti arvatakse, et selline teos peaks olema adapteeritud animatsiooniks, kus lugu annab edasi pealelugemine, mitte narratiiviks, kus tegelastel puudub psühholoogiline sügavus. Arvan siiski, et see piirab filmi võimet jutustada visuaalset lugu. Võib-olla otsin ma segu animatsioonist, nukuteatrist ja tummfilmist, mis on mulle suureks inspiratsiooniallikaks. Võlurit ega ka väiksemaid osi ei peaks vaatama kui psühholoogilisi tegelasi. Neil on mõned võimendatud omadused, mis on sageli pärit muinasjutu traditsioonist."