Põhilootus oli, et lund sadama ei hakkaks

Tegemist oli kõige murrangulisema ajaga, kus Eesti ees oli lahti kolm võimalikku teed. Üks, kõige katastroofilisem suund, oleks olnud kontrollitud turumajandus. Sinna oleksime jõudnud, kui 1992. aasta algul Savisaare vastu võetud ja Interrinde ning vene saadikute jõul Riigikogus läbi surutud eriolukord oleks kehtima jäänud. See tee oleks meid tänaseks viinud umbes Moldova või Gruusia olukorda. Poliitiliselt läks see liiga valusaks valikuks, mis tõi kaasa valitsuskoalitsiooni lagunemise.

Teine võimalus, mis sealt välja kasvas, oli tee, mille ma nimetaks klassikalisteks Lääne orientatsiooniga reformideks, mida teostati kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. See puudutas turu avanemist ja suhteliselt konservatiivset rahanduspoliitikat. Seda teed läksid Poola, Tšehhi, Ungari.

Kolmas tee oli radikaalsed reformid, mille valis Eesti, kuigi mitte päris kohe. See andis ka resultaadi. Tänaseks on Eesti olnud oma arengu kiiruselt kogu postkommunistliku regiooni kõige kiirem. Julgesime otsustada ise, oli julgust ignoreerida lääneriikide nõuandeid, sest kõik Eesti suured reformid, mis juba ka Tiit Vähi alustas, sai tehtud Lääne ekspertide soovituste vastaselt.

Tihti on juhtunud, et Eesti on kuulanud Lääne soovitusi, kuid meie edu pant on olnud, et me oleme alati otsustanud ise. See ongi oluline vahe.

Seda reaalsust, mis oli 1992, tasub meeles hoida. Majandus langes rängalt. Tööstustoodangu osas näiteks üle 30 protsendi, põllumajanduses veel rohkem. See oli Eesti põllumajanduse kõige raskem aasta.

Kohe alguses pidime paralleelselt ära tegema sotsiaalreformid. Kuna raha ei olnud, sai alustada ainult süsteemsetest muudatustest. Mis sisse viidi ja tööle pandi, oli toimetulekutoetuste maksmine, mis sisuliselt tähendas seda, et toetuseid maksti neile, kes seda tõesti vajasid. Kogu süsteemi käivitudes tundus olukord lootusetu, kuna raha ei olnud. Takkajärele võib öelda, et reformid olid tõhusad ning pälvisid hiljem tunnustust. Teine suur reform oli tervishoiureform.

Pikk järjekord oli mu ooteruumis. Ma ei hakkaks siin nimesid nimetama, aga nad olid enamasti vanema põlve partei- ja komsomolitöötajad või siis endised direktorid, kes olid segaseid aegu kasutades saanud kontrolli oma ettevõtete üle. Nende kõrvale oli tekkimas noorem ettevõtjate seltskond. Esimeses rivis minu ukse taga olid need, kes tahtsid riigilt dotatsiooni saada ja lubasid selle eest siis loomulikult poliitilist toetust, igavest andumust ja kõike muud. Arusaamine oli, et peaministri kabinet on see koht, kust raha saab, kui äri halvasti läheb.

Uue valitsuse esimene töö oli kogu selle ringkäenduse halastamatu puhtaksraiumine. Kui mõned näidisseletused said antud, siis saadi aru, et olukord on muutunud ja ooteruum hakkas tühjenema. Aga algus oli ikka üsna jube. Ei mahtunud pähe, et tuled peaministrilt raha küsima ja ta viskab lihtsalt küsijad uksest välja ja soovitab ise oma asjadega hakkama saada. Mind ikka nimetati poisikeseks, ennustati, et üle kahe kuu ma ametis ei püsi, ähvardati ja nii edasi, see oli ikka üsna lõbus periood.

Erastamisega algas põlvkondade vahetus. Erastamist ei tehtud enam vanade komsomoli- ja parteisõprade vahel kusagil saunas, vaid ikka avatud konkursiga.

Kui me vaatame tänapäeva suuremaid ettevõtjaid, siis on nad kõik tegelikult kusagil sellel perioodil alustanud. Kui me otsustasime saatkondade valve võtta politsei käest ära ning anda see erastruktuuride kätte, mis oli mõistlik otsus, siis sealt hakkas pihta näiteks Urmas Sõõrumaa tegevus.

Meedia ei olnud tol ajal eriti kontrollitud. Mina olen ajapikku saanud ise nii ajakirjandussõbra kui ka -vaenlase autasud, nagu president Lennart Merigi.

Minu ülesanne oli meedia lahti riigistada, et ta ei oleks kellegi kontrolli all, kaasa arvatud ka minu. See on muuseas võimul olles tohutu kiusatus hakata looma mingisugust meediaimpeeriumit, mis oleks valitsuse kontrolli all. Kuid mõtlema peab sellele, et valitsuse aeg saab ükskord otsa ning kui oled loonud valitsusele alluva meediasüsteemi, siis peagi hakkab seda kasutama keegi teine.

No sel ajal oli neil endagagi seal tegemist. Venemaal oli Eestist maalitud liiga jube meediapilt siinse vastu huvi tundmiseks. 1992. aasta Venemaa meediasõja fookus oli maailmale näidata, et me kukume kohe kokku, et meil ei ole mingit vahet näiteks Moldovaga. Kui sellist juttu lehest lugeda, ega siis julgekski siia investeerima tulla.

Venemaaga õnnestus siiski suhteid hoida mitmetel ettevõtetel, keda meil õnnestus päästa, kus juhid said välja vahetatud. Tol ajal, kui ettevõtteid ei olnud veel erastatud, oli mul võimalus seal direktoreid vahetada. Ida-Virumaal sai ikka mitmed üsna õnnestunud vahetusi tehtud, vanad kommunistid lahti lastud ning noored tehnokraadid asemele pandud. Baltiijets näiteks, mis paljuski tänu sellele jäigi püsima ja on endiselt väga edukas ning korralik firma.

Pidime ikka ise hakkama saama. Läänes vaadati meid mõõduka, aga mitte liiga suure huviga. Selleks oli vaja endal liitlaseid otsida. Oli meie suur õnn, et Rootsis tuli võimule hea Eesti ja kogu piirkonna tundja Carl Bildt, kellega Eesti üliintensiivselt koostööd tegi.

Väga paljud tegevused ja suunad said juba esimesel kohtumisel temaga paika pandud, kuna juba siis oli selgelt näha, et Venemaa poliitika saab olema Eesti majanduslik ahistamine. Järelikult, kuni Vene sõjavägi ei ole Eestist välja viidud, on meil väga raske saada suuri ning põhjalikke investeeringuid, mis olid majanduse ümberorienteerumiseks vajalikud.

Peamine oli julgus langetada teravaid otsuseid. Riik oli alguses tõesti nagu pisike paat tormisel merel.

Aega ei olnud, kõik kukkus esimese kolme kuu jooksul kaela, pangandussüsteemi kokkuvarisemine, kõikvõimalikud muud üllatused alates rubladest, mis inflatsiooni tõttu kusagil keldrites kiiresti paberiks muutusid.

Samal ajal tuli eelarve iga hinna eest tasakaalus hoida, kuna muidu ei oleks kroon väga pikalt kestnud. Valuutakomitee süsteem oli karm - seal ei olnud Eesti Pangal palju teha, kogu vastutus oli valitsuse peal, kas suudetakse eelarve tasakaalustada või mitte.

Tasakaalus eelarve kõlab valimisprogrammis väga kenasti, aga kui sa seda tegema hakkad, siis on päris põrgu lahti. Seda sain tunda kohe esimesel kuul. Ja ega sellele valitsusele sadat kriitikavaba päeva ei antud.

Sadat päeva töörahu ei ole ma muuseas saanud kummalgi korral peaministriks olles.

Rahaliselt liikusime täielikus olematuses. Naine mul siiamaani vahel meenutab, et ma olin sellel talvel eriti skisofreeniline ilmastiku suhtes, minu põhilootus oli, et lund ei hakkaks sadama.

Teadsin väga hästi, et ühtegi senti lumekoristuseks ja teede hooldamiseks Eesti riigil ei ole.

Õnneks oli pehme talv ja tänu sellele ei kulunud ka nii palju kütust.

Majanduses toimus kiire ümberorienteerumine. Tuli kogu majandustoodang ümber suunata idast läände, hakata tootma midagi, mida on võimalik müüa.

1992. aasta jaanuaris oli Eesti väliskaubandus 92,5 % ulatuses idasuunaline. Ettevõtetele tuli selgeks teha, et te kas hakkate tootma midagi, mida suudate müüa, või surete välja.

Venemaa uskuski siiralt, et me ei saa ilma nendeta hakkama. Ei uskunud ka siis, kui me saime hakkama, ja arvasid, et see on mingi CIA ja Lääne imperialistide salanõu, et Eestit oma kontrolli alla saada. Ega majandus ju ometi ise ei suuda areneda.

Kui siis nähti, et me olemegi võtnud suuna läände ja lähemegi minema, siis püüti meid kinni hoida, luues meile probleeme kõigis valdkondades, mis pähe tuli, taipamata, et just need majandusblokaadid lõikavadki läbi meie viimase sideme nendega.

Oli valus, hästi valus tol ajal, aga kokkuvõttes, nagu täna näha, mõjus asi tervendavalt.