Tuul ja kogu Eesti elektrifitseerimine

Kõiki piiranguid arvestades saaks Eesti rannaaladele püstitada 7600 elektrituulikut, mis kataks mitmekordselt terve Eesti elektrienergia vajaduse. On see utoopia või lihtsalt enesetsensuuri kehtestatud kartus suurelt mõelda?

Tõde on vahepeal: tuuleenergia osakaalu Eesti energiabilansis on võimalik ja peabki suurendama, aga saja protsendini see ei jõua. Samuti pole tuuleelekter tasuta lõuna.

Levinud eksiarvamus on, et tuuleenergia tuleks kätte justkui tasuta: tuul puhub, tiivikud keerlevad ja võta vaid elekter vastu. Füüsikaseadused ei luba saada midagi mitte millestki. Nii on ka tuuleelektriga. Enne, kui hakata ammutama "tasuta" elektrit, tuleb teha suur investeering elektrituulikusse endasse, ülekandeliinidesse jne - see investeering võimsuse ühe vati kohta on suurem kui soojuselektrijaamal.

Tõsi, soojuselektrijaam vajab hiljem pidevalt põletusmaterjali, elektrituulik vaid tuult. (Tuumajaam toodaks ka "tasuta" elektrit nagu tuulikud - kui ta kord valmis oleks.)

Ikkagi ei ole paberil arve korrutada ja jagada kuigi raske. Sellest võibki jääda mulje, nagu kataks tuul kõik meie vajadused ja jääks veel ekspordiks ülegi.

Praktikas kammitseb meid äärmiselt tõsine puudus, tuuleenergia ebaühtlus.

Ei piisa ainult sellest, et aasta lõikes on piisavalt tuult, millest toota summaarne vajaminev hulk kilovatt-tunde. Vajalik võimsus peab olema garanteeritud igal hetkel! Sest elektrit, erinevalt muust kaubast, lattu ei tooda.

Jääda lootma ainult elektrituulikutele on sama, kui minna merele purjelaevaga: kui tuul raugeb, jääb laev seisma. Ja keegi ei tea, kui pikaks ajaks.

Aga oleks purjelaeval ka (põlevkiviga köetav) mootor? Juba parem, aga ainult veidi.

Praktikas on põlevkivielektrijaamadega tuule vajakut raske katta, kuna elektrijaamade "sissekütmine" pärast seisakut võtab aega mitu päeva - selle ajaga jõuab tuul n+1 korda tõusta ja vaibuda. Üks on kiire ja ebastabiilne, teine raske ja aeglane, ehkki kindlam.

Kui tuulevaikuses jääda lootma elektri sisseostmisele, siis võime avastada, et tahame osta samal ajal, kui ka kõik teised. Sisseostule lootma jäämine on variantidest halvim.

Roheliste erakonna programm räägib viiesajast avamerre ehitatavast elektrituulikust. Meri võib rannaaladest isegi parem lahendus olla, kuna ei pane maad tuulikute alla kinni.

Põhiline on saada üle põlevkivienergeetika näilisest mugavusest ja otsida aktiivsemalt taastuvaid alternatiive. Päikese- ja hüdroenergiaga võrreldes on tuul kõige realistlikum.

Autor: ÄP