Keskkonnateadlikkus on väike

Eelmise aasta lõpus toimunud koolinoorte jäätmeteemalisel artiklikonkursil arvasid paljud autorid, et Eestis peetakse seda teemat kodutute mureks, kes jäätmetega endale lisaraha teenivad.

Noorte seisukohta kinnitab fakt, et kõigest 16% eestimaalasi sorteerib pandimärgita pakendijäätmeid nõuete kohaselt. Hiljuti valminud Omnibuss-uuringu järgi püüab väga väike osa elanikest hankida infot pakendikonteinerite paiknemise kohta. 43% elanikkonnast ei ole üldse konteinerite vastu huvi tundnud.

Teadliku eelistusena nende seas, kes infot soovivad (32% ei soovi mingit infot), on kõige soositum variant kauplustes välja pandud teave ja tänavatel selgelt eristuvad ning arusaadavate sorteerimisjuhistega pakendikonteinerid. Internetist otsib konteinerite asukohta kõigest 1% vastanutest ning kohalikest omavalitsustest eelistab infot saada 8%. Eeltoodu annab alust väita, et inimesed ei mõista, kuidas nende hoolimatu tegevus looduskeskkonda halvendab.

Minu hinnangul tegeletakse meil enamasti keskkonnaprobleemidest informeerimisega ning eeldatakse, et inimesed teevad ise järeldused.

Taaskasutusorganisatsioonile on indiviidi käitumise muutmine massimeedia kaudu ääretult kulukas ja impersonaalne. Individuaalne lähenemine on aga väheefektiivne ja aeganõudev.

Sattusin lehitsema Soome koolide füüsika- ja keemiaõpikut, mille üks osa käsitleb jäätmeid ning õpetab nende sorteerimist, toob näiteid jäätmete taaskasutamisest. Ainult siis ei peeta seda kodutute pärusmaaks.

Autor: Ilona Eskelinen