Avo Lillemäe: töökõned rääkisin telefoniputkast

Juba nõukaajast saati ehitusega seotud Avo Lillemäe pole raskuste ees põnnama löönud, ta on igal ajal leidnud südikust edasi liikumiseks.

Kuidas sattusite Lemminkäinenisse?

Pikka aega töötasin Rapla KEK-is alates töödejuhatajast ja lõpetades juhatajana.

KEK reorganiseeriti ja 1993 läksin tööle Polar Eesti ASi projektijuhiks, Soome ehituskontserni Polar Yhtyma OY tütarettevõttesse. Algul pidin rahulduma üksikute tualettide remontimisega ja muu taolise tühja-tähjaga, mis oli muidugi väga hea kogemus, langeda suurettevõtte juhtimisest töödejuhatajaks, kes auto pagasiruumis ehitusmaterjale veab.

Kuid see andis enesekindlust tulevikuks. Kui Soomes tuli nn lama, sattus Polar majanduslikesse raskustesse. Mu ülemus läks tööle Lemminkäinenisse, ta tegi mulle pakkumise hakata arendama Rocca al Mare Kaubanduskeskuse projekti.

Mis tunne oli langust taluda?

Ei ütleks, et see nüüd nii langemine oli. Lihtsalt pidin firma nullist üles ehitama.

Kui Polarisse tööle läksin, oli esimene tegevus ettevõtte asutamine, kontori leidmine, töövõttude hankimine. Esialgu tuli üksinda kõike teha, ka töödejuhataja tööd. Aga huvitav aeg oli.

Ebakindlus möödus kiiresti?

Kuigi ebakindlana ma ennast ei tundnudki, see oli pigem meeldiv väljakutse. Selline kogemus puudus. Käisin alguses isegi telefoniputkast töökõnesid tegemas - polnud kontorit, autot, töölisi.

Pidin olema projektijuht ja ettevõtte juht ühes isikus. Olin KEKi reorganiseerimisest saati küll kergelt depressioonis, aga lääne firmasse tööle minna oli väga meeldiv kogemus.

Mida tuli õppida?

Polarisse tööle minnes tuli soome keel selgeks saada, kuid juhtimiskultuuri tuli kõige rohkem õppida. See oli täiesti uues maailmas tegutsemine.

Käisin Soome peakontoris, siis juhataja tuli vastu, surus kätt: "Hei, tere, tore näha! Mis sa siin koridoris istud, tule istu kabinetti ja ajame juttu. Kas kohvi tahad?" Inimlikkusest oli Eestis siis vajaka.

Meil oli ju see presidentide ajastu, 20 mehega firma juhid nimetasid ennast presidendiks ja ajasid nina püsti, ei öelnud tänaval teregi.

Hinnapakkumisi tuli samuti tegema õppida.

Mis on peamised probleemid ehitusvaldkonnas?

Väga kahju on sellest, et töö kvaliteet on tõsiselt langenud. Palju häid ja asjalikke töömehi on läinud tööle välismaale.

Olen näinud ka sellist asja oma enda ehitusel, et oleme allhankinud Soomest mingi töö, aga Soomest pannakse meie objektile sinna tööle läinud eestlased.

Kui palju olete pidanud pingutama karjääri nimel?

Ei ütleks, et olen tööhull. Püüan olla ratsionaalne ja rohkem mõelda, kuidas saaks asjad tehtud minimaalse energiakuluga. Nii jõuab rohkem teha. Säästan vähemalt tund-kaks tööaega, kuna ma ei suitseta.

Olite rikaste TOPis 432. kohal. Kas peate ennast jõukaks?

Ei pea ma ennast rikkaks ega ka vaeseks.

Mis on rikkus?

Rikkus ei väljendu ainult rahas. Olen alati öelnud, et olen rikas, kuna mul on kolm last ja kaks lapselast. Rikkus on kokkuhoidev perekond, sõbrad.

Kas huvi ehituse vastu on perekonnast?

Ema oli raamatukoguhoidja ja isa zootehnik. Kindlasti on mul mõjutusi isalt, kes oma kodu rekonstrueeris ja remontis ning kellele abiks olin.

Miks inseneriks õppisite?

Matemaatika ja füüsika oli mul tugev juba sellest ajast saati, kui õppisin Nõos reaalkallakuga klassis.

Noorena unistasin mingi aeg isegi teaduse tegemisest, kuid mingil hetkel sain aru, et inseneri elukutse sobib mulle rohkem.

Millega tegelete vabal ajal?

Mind paelub väga reisimine ning armastan ka maailmas rännates pildistada. Reisinud olen palju, olen käinud üle 40 erinevas riigis, kui välja jätta endised liiduvabariigid.

Kunagi tegelesin ka tõsiselt spordiga, kuid nüüd on vanus juba nii soliidne ja liigesed ei võimalda väga aktiivselt sportida. Klassikalist suusatamist harrastan küll nii palju, kui ilmaolud võimaldavad.

Mida Teile reisimine annab?

Erinevate maade kultuuride ja rahvuste nägemine rikastab. See on rikkus, mida keegi ära võtta ei saa.

Tunnen Avot alates Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamisest 1993, kui läksin tööle Polar Eesti ASi, mille juhatajaks ta tollal oli.

Avole on alati meeldinud teha midagi sellist, mis erineb n-ö suurest massist ja on natukene oma ajast ees. Ühest küljest on tal olnud võimalus kasutada Soome ühe juhtiva ehituskontserni võimalusi ja tuge, samas võin öelda, et kui ei oleks Avot, ei oleks Tallinnas selliseid objekte nagu Tammsaare tee pikendus, Rocca al Mare kaubanduskeskus ja Saku Suurhall. Need poleks olemas, kuid nende valmimisaastateks võiks kirjutada hilisemad numbrid.

Ta on väga hea projektide algataja, ideede generaator ja oivaline analüütik. Ära ei tohi unustada ka tema väga head suhtlemisoskust.

Talle on väga tähtis tema perekond. Samuti on ta läbi ja lõhki spordiinimene ning seltskonnahing. Kui mu poeg oli kolme-nelja aastane, siis Avo oli isegi tema n-ö libavanaisa. Praegu me kahjuks väga tihti enam kokku ei saa. Varem käisime läbi ka perekonniti.