Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Savist kabel Berliinis meelitab turiste
Mitmetähenduslik Versöhnungs Kapelle (Lepituskabel - M.H) on ehitatud endise kiriku kohale, mis jäi Berliini müüri äärsesse suletud tsooni.
Kirik oli saanud sõjas kannatada, kuid seisis kuni 1985. aastani, mil kirik õhati. Kirikust päästeti tornikellad ja osa altarist, mis on leidnud oma kohad kabeli juures.
Kabeli teeb eriliseks ehitusmaterjal ja omapärane arhitektuur.
Eemalt vaadates jääb tunne, kui oleks tegemist kõrge latt-taraga. Ovaalse puitsõrestiku vahelt paistab tambitud savist sein. Kabeli ehitusel on kasutatud looduslikke materjale. Savist tambitud seinast võib leida erinevaid tükikesi, näiteks keraamilise plaadi tükikese, erinevaid kive.
Hoone arhitektid Peter Sassenroth ja Rudolf Reitermann iseloomustavad kabelit justkui muna: saviring kujutab munakollast ja puidust ring munavalget kujutades nii monumentaalsust kui ka monoliitsust.
Hoone teeb veel eriliseks, et see on üle 150 aasta Saksamaal esimene suurem ehitusprojekt tambitud savist. Projekti teostas Austriast pärit ehitusfirma Lehm Ton Erde koostööna vabatahtlike ehitajatega erinevatest Euroopa riikidest.
Projekti valikul ei olnud pikka kõhklemist, kuid vaidlused tekkisid just ehitusmaterjali osas - betoon ja metall versus savi ja puit.
Looduslikke ehitusmaterjale on aegamisi taas kasutusele võetud, kuid suurehituste kogemus puudub, seetõttu korraldati ehituse käigus ka workshop, kus huvilised said ehituskogemuse.
Näiteks kuidas savist ehituse juures vältida kõige suuremat ohtu - savi hilisem kuivamine, millest võivad tekkida praod. Õnneks on suudetud selle projekti juures probleemi vältida.
Kabelisse sisenedes on võimalik teha ringkäik puitsõrestiku ja kabeli südamiku vahel. Kogudus on leidnud sellele poolsuletud ruumile mitmeid funktsioone - ülestõusmispühade ajal ristikäik, suvel meeldiv koosistumise ja kohvitamise koht.
Kabeli põrand on samuti tambitud savist, mis on lihvitud. Iga poole aasta järel tuleb lihvimist korrata, kuid tulemus on muljetavaldav, tekib tunne, kui kõnniks marmorpõrandal. Valgus pääseb kabelisse läbi suure katuseakna, kuid omapärane aken on ka põrandas altari ees.
Sealt saab heita pilgu endise kiriku kinnimüüritud keldriuksele, mis on sümboolne meenutus traagilistest sündmustest Berliinis.
Kuna kabel on loodulikest materjalidest, siis pole seal soojendussüsteemi, kuid 60 sentimeetri paksune savisein mõjub kliimafiltrina - suvel mõnusalt jahe ning talvel ei lase ruumis kraadiklaasil langeda õuetemperatuurini.
Tambitud savi ei vaja viimistlustöid, seina struktuur oleneb massi kokkupressimisest ja värvuses mängivad kaasa lisandid, mis koos saviga seinaks pressitakse.Lepituskabel on saanud turistide huviobjektiks ja paljud külastavad kabelit, kuna lähedal asub Berliini müüri mälestuseks alles jäetud müürijupp ja Berliini müüri dokumentatsiooni keskus.
Fotod: Kirk Ansorg
Autor: Maarja Haamer